Kuritöö ja karistus/Viies osa/IV

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
III
Kuritöö ja karistus
Fjodor Dostojevski, tõlkinud A. H. Tammsaare
V

IV

Sonjat Lužini vastu kaitstes oli Raskolnikov esinenud nagu päris advokaat, olgugi et ta ise oma hinges varjas niipalju koledust ja kannatust. Kuid pärast hommikust kannatust oli ta nagu rõõmus juhuse üle oma mõtteid, mis muutusid väljakannatamatuks, mujale suunata, sellest rääkimata, et tema püüdes Sonja eest välja astuda peitus niipalju isiklikku ja südamlikku. Pealegi oli tal mõttes ja teda erutas nii väga eelseisev kokkusaamine Sonjaga: ta pidi ju temale ütlema, kes tappis Lizaveta, ja ta tundis endas hirmsat piina ja oleks seda nagu kätega veheldes eemale tõrjunud. Sellepärast siis, kui ta Katerina Ivanovna juurest välja tulles hüüdis: «Noh, eks vaatame, mis te nüüd ütlete, Sofja Semjonovna!», oli ta nähtavasti mingisuguses väliselt erutatud erksuse, väljakutse ja hiljutise Lužinist võitusaamise meeleolus. Kuid temaga juhtus midagi imelikku. Kapernaumovi korteri juurde jõudnud, tundis ta äkki jõuetust ja hirmu. Mõttes jäi ta ukse ees imeliku küsimusega peatuma: «Kas on vaja öelda, kes tappis Lizaveta?» Küsimus oli imelik, sest samal ajal tundis ta äkki, et sellest ütlemisest pole mitte ainult võimatu loobuda, vaid võimatu on isegi seda silmapilku edasi lükata. Ta ei teadnud veel, miks see on võimatu; ta ainult tundis seda ja piinav teadmine oma jõuetusest paratamatuse ees rõhus teda väga. Et mitte enam arutada ja piinelda, avas ta ruttu ukse ja vaatas lävelt Sonjat. See istus, küünarnukid laual, käed silmade ees, kuid niipea kui ta Raskolnikovi nägi, tõusis ta ruttu üles ja tuli talle vastu, nagu oleks ta teda oodanud.

«Mis oleks küll minuga sündinud ilma teieta!» rääkis ta ruttu, Raskolnikovile keset tuba vastu tulles. Nähtavasti just seda tahtiski ta temale võimalikult pea öelda. Sellepärast ta ootaski.

Raskolnikov läks laua äärde ja istus toolile, millelt neiu just äsja oli tõusnud. Sonja jäi tema ette paari sammu kaugusele seisma, just samuti nagu eilegi.

«Mis sul on, Sonja?» küsis Raskolnikov ja tundis äkki, et ta hääl väriseb. «Kogu see asi tugines ju «ühiskondlikule seisukorrale ja sellega ühendatud harjumustele». Mõistsite seda ennist?»

Neiu näos peegeldus kannatus.

«Ainult ärge rääkige minuga nagu eile!» ütles ta vahele. «Olge head, ärge hakake… Nõndagi on piina küllalt…»

Ta naeratas kohe, kartes, et võib-olla ei meeldi see etteheide mehele.

«Ma jooksin ju rumalast peast sealt ära. Mis seal nüüd on? Tahtsin just sinna minna, aga mõtlesin ikka, et… teie tulete.»

Raskolnikov rääkis talle, et Amalia Ivanovna ajab neid korterist välja ja et Katerina Ivanovna jooksis kuhugi «õiglust otsima».

«Ah, mu jumal küll!» kargas Sonja üles. «Lähme ruttu…»

Ja ta haaras oma mantli.

«Igavesti üks ja seesama!» hüüdis Raskolnikov ärritatult. «Teil on mõttes ainult nemad! Jääge minuga!»

«Aga… Katerina Ivanovna?»

«Katerina Ivanovna juba teist mööda ei lähe, astub ise sisse, kui juba kord kodust välja jooksis,» lisas Raskolnikov pahaselt juurde. «Kui ta teid siit ei leia, jääte teie süüdlaseks…»

Piinavas kahtluses istus Sonja toolile. Raskolnikov vaikis, vahtis maha ja mõtles millegi üle järele.

«Oletame, et Lužin praegu ei tahtnud,» lausus ta Sonjale vaatamata. «Noh, aga kui ta oleks tahtnud või kui see talle kuidagi oleks kasulik olnud, siis oleks ta teid vangi pistnud, kui poleks juhtunud olema mind ega Lebezjatnikovi! Eks?»

«Jah,» ütles neiu nõrgal häälel. «Jah!» kordas ta hajameelselt ja ärevalt.

«Kuid ma oleksin võinud tõepoolest puududa! Lebezjatnikov aga – see sattus täiesti juhuslikult kohale.»

Sonja vaikis.

«Noh, aga kui vangi, mis siis? Mäletate, mis ma eile rääkisin?»

Jällegi ei vastanud neiu. Raskolnikov ei jõudnud ära oodata.

«Ma arvasin, et hüüate jällegi: «Ah, ärge rääkige, jätke järele!»,» naeris Raskolnikov, kuid nagu sunnitult. «Mis, jällegi vaikus?» küsis ta üürikese aja pärast. «Millestki peab ometi rääkima? Mul oleks nimelt huvitav teada saada, kuidas lahendaksite teie ühe «küsimuse», nagu räägib Lebezjatnikov. (Tal kippus kõik nagu segi minema.) Ei, tõepoolest, ma räägin tõsiselt. Mõelge, Sonja, et teie oleksite varemini juba Lužini kavatsusi teadnud (see tähendab – kindlasti), et nendega ta hukutab nii Katerina Ivanovna kui ka lapsed; teid ka muidugi (sest teie loete ennast, maksku mis maksab, nende lisanduseks). Poljake samuti… sest temal on sama tee. Noh, nõnda siis, kui see kõik antakse äkki teie otsustada: kumb peab maailmas elama; kas see või nemad, see tähendab – kas peab Lužin maailmas elama ja oma jälkust jätkama või peab Katerina Ivanovna surema? Kuidas te siis otsustaksite: kumb peab surema. Ma küsin teilt?»

Sonja vaatas rahutult talle otsa: talle tundus kindluseta ja ääri-veeri räägitud kõneviisis midagi erilist.

«Ma tundsin juba ette, et te midagi selletaolist küsite,» ütles Sonja teda uurivalt silmitsedes.

«Hea küll, olgu; siiski, kuidas te oleksite otsustanud?»

«Milleks seda küsida, mis on võimatu?» ütles Sonja vastikusega.

«Tähendab, parem elagu Lužin ja jätkaku oma jälkust! Isegi seda ei julgenud te otsustada?»

«Ma ei või ometi jumala tahtmist teada… Ja milleks küsite, mida on võimatu küsida? Milleks niisugused tühised küsimused? Kuidas võiks see juhtuda, et see oleneks minu otsusest? Ja kes on minu kohtumõistjaks pannud selle üle, kes peaks elama ja kes mitte?»

«Kui juba jumala tahtmine sekka lööb, siis pole enam midagi parata,» urises Raskolnikov tusaselt.

«Öelge parem otseteed, mis te vajate!» hüüdis Sonja piineldes. «Te sihite jällegi kuhugi… Kas te tõesti ainult piinamiseks tulitegi!»

Ta ei suutnud enam vastu pidada ja hakkas kibedalt nutma. Raskolnikov vaatas teda sünges tusas. Möödus viis minutit.

«Sul on õigus, Sonja,» lausus ta viimaks tasa. Raskolnikov muutus äkki; kadus tema tehtud-häbematu ja jõuetult väljakutsuv toon. Isegi hääl nõrgenes tal äkki. «Ise ütlesin sulle eile, et mitte andeksandmist ei tulnud ma paluma, kuid täna alustan just andeksandmise palvega… Lužinist ja jumala tahtmisest rääkisin ma iseenda pärast. Mina olin see, kes palus andeksandmist, Sonja…»

Ta tahtis naeratada, kuid tema nõrgas naeratuses ilmnes midagi jõuetut ja poolikut. Ta laskis pea longu ja kattis kätega näo.

Äkki käis tema südamest läbi imelik, ootamatu, mingisugune õel vihatunne Sonja vastu. Ja otsekui imestleks ja kardaks ta ise seda tundmust, tõstis ta äkki pea ja vaatas ainiti Sonjale otsa; kuid ta kohtas neiu rahutut, piinatud, murelikku pilku; siin oli armastus; Raskolnikovi viha kadus viirastusena. See polnud see; tema pidas ühte tunnet teiseks. See tähendas ainult, et see hetk on saabunud.

Jällegi kattis Raskolnikov kätega näo ja laskis pea longu. Äkki ta kahvatas, tõusis toolilt, vaatas Sonjale otsa ja istus sõna lausumata tema voodile.

Praegune silmapilk oli väga sarnane selle silmapilguga – tema kujutluses muidugi –, kui ta seisis vanaeide selja taga, kirves juba silmusest välja võetud, tundes, et enam «pole võimalik ainustki silmapilku kaotada».

«Mis teil on?» küsis Sonja, kes hirmsasti kartma lõi.

Raskolnikov ei saanud sõnagi suust. Mitte sugugi nõnda ei mõelnud ta teatada. Ta ei mõistnud isegi, mis temaga praegu sünnib. Sonja astus tasa tema juurde, istus tema kõrvale voodile ja ootas, üksisilmi teda vahtides. Neiu süda peksles tugevasti. Vaikimine muutus väljakannatamatuks; Raskolnikov pööras oma surnukahvatu näo neiu poole; tema huuled tõmbusid jõuetult viltu, püüdes nagu midagi öelda. Hirm käis Sonja südamest läbi.

«Mis teil on?» kordas ta, pisut mehest eemale nihkudes.

«Ei midagi, Sonja. Ära karda… Lollus! Tõepoolest, kui mõelda, lollus,» lausus ta inimesena, kes oleks nagu meelemärkuse kaotanud ja sonib. «Milleks tulin ma küll sind piinama?» lisas ta äkki juurde ja vaatas talle otsa. «Tõepoolest, milleks? Ikka ja jälle küsin seda endalt, Sonja…»

Võimalik, et ta juba veerand tunni eest oli endale selle küsimuse esitanud, kuid praegu rääkis ta seda täielikus jõuetuses, vaevalt midagi enda ümber märgates ja tundes vahetpidamata kogu kehas värinat.

«Oh, kuidas te küll piinate!» sõnas Sonja piineldes ja temale otsa vaadates.

«Kõik on lollus!… Tead sa, Sonja (äkki naeratas Raskolnikov millegipärast, ent kuidagi kahvatult ja jõuetult), mäletad sa, mis ma sulle eile tahtsin öelda?»

Sonja ootas rahutult.

«Minnes ütlesin ma, et võib-olla jätan sinuga alatiseks jumalaga, aga kui ma täna veel peaksin tulema, siis ütlen sulle… kes tappis Lizaveta.»

Sonja hakkas äkki tervest kehast värisema.

«Noh, nüüd tulingi seda ütlema.»

«Siis ikka tõepoolest eile teie…» sosistas Sonja vaevaga. «Kust teie seda teate?» küsis ta ruttu, nagu tuleks ta äkki meelemärkusele.

Sonja hakkas raskelt hingama. Nägu muutus ikka kahvatumaks ja kahvatumaks.

«Tean.»

Sonja vaikis üürikese aega.

«On nad ta juba üles leidnud või?» küsis ta pelglikult.

«Ei, pole leidnud.»

«Kuidas siis teie seda teate?» küsis Sonja vaevalt kuuldavalt ja jällegi peaaegu pärast minutilist vaikimist.

Raskolnikov pöördus tema poole ja vaatas tungivalt, tungivalt talle otsa.

«Arva, kes?» lausus Raskolnikov endise viltuse ja jõuetu naeratusega.

Just nagu krambid oleksid jooksnud Sonjal mööda kogu keha.

«Miks te mind… miks te mind… hirmutate?» ütles ta lapselikult naeratades.

«Olen temaga, tähendab, suur sõber… kui tean,» jätkas Raskolnikov ja vahtis endiselt talle üksisilmi näkku, nagu poleks tal jõudu pilgu pööramiseks mujale. «Lizavetat… ei tahtnud ta… tappa… Tema… tappis ta… kogemata… Ta tahtis vanaeite tappa… kui see oli üksi… ja läks… Aga seal astus Lizaveta sisse… Ta tappis ka selle.»

Möödus veel hirmus silmapilk. Mõlemad vahtisid teineteisele otsa.

«Sa siis ei või arvata, kes?» küsis Raskolnikov äkki, kuna tal endal oli tunne, nagu hüppaks ta kirikutornist alla.

«Ei,» sosistas Sonja vaevalt kuuldavalt.

«Vaata hästi.»

Ja niipea kui ta seda oli öelnud, jäätas jällegi üks endine tuttav tunne äkki ta hinge: ta vaatas Sonjale otsa ja nägi tema näos äkki nagu Lizaveta nägu.,Selgesti oli tal meelde jäänud Lizaveta näoilme, kui ta temale siis kirvega lähenes, kuna see eest ära seina poole taganes, käsi ette sirutatud, päris lapselik hirm näos, – just nagu väike laps, kui ta äkki midagi kartma lööb, vaadates liikumatult ja rahutult kohutavat asja, kuna ta ise taganedes käekesed välja sirutab ja valmis on nutma hakkama. Peaaegu seesama sündis ka Sonjaga: samuti jõuetult, samasuguse hirmuga vahtis ta mõni aeg Raskolnikovile otsa ja äkki vasemat kätt ettepoole sirutades vajutas ta sõrmed vaevalt, vaevalt mehe rinnale ja tõusis pikkamisi voodilt, eemaldudes temast ikka enam ja enam, kuna ta pilk ikka liikumatumaks muutus. Sonja hirm nakkas viimaks ka Raskolnikovisse: samasugune hirm ilmus ka tema näole, ka tema hakkas samuti Sonjale otsa vahtima ja naeratas samuti peaaegu lapselikult.

«Aimasid?» sosistas Raskolnikov viimaks.

«Issand!» vabanes neiu rinnast hirmus karjatus. Jõuetult langes ta voodile, näoga patja. Kuid silmapilgu pärast kargas ta ruttu üles, nihutas enese tema ligi, võttis tal mõlemast käest kinni ja kõvasti neid oma peente sõrmedega nagu pihtide vahel pigistades hakkas ta jällegi liikumatul, nagu külgekleebitud pilgul Raskolnikovile näkku vahtima. Selle viimase, meeleheitliku pilguga tahtis ta leida ja tabada mingisugust viimast lootust. Kuid lootust ei olnud; polnud väiksematki kahtlust; kõik oli nõnda! Isegi hiljemini, kui ta seda silmapilku meelde tuletas, oli tal nagu veider ja imeline: miks nägi ta siis korraga, et pole enam mingit kahtlust? Võimatu oli ometi öelda, nagu oleks ta midagi selletaolist ette tundnud. Nüüd aga, kui Raskolnikov seda oli öelnud, näis talle kohe, et ta tõepoolest midagi selletaolist oli aimanud.

«Aitab, Sonja, küllalt! Ära piina mind!» palus Raskolnikov härdalt.

Mitte sugugi nõnda, mitte nõnda ei mõelnud ta seda Sonjale avaldada, aga ometi tuli see nõnda välja.

Nagu arutult kargas Sonja püsti ja astus käsi murdes keset tuba; kuid ruttu tuli ta tagasi ja istus jällegi Raskolnikovi kõrvale, peaaegu õlaga õlga puudutades. Äkki, nagu oleks teda läbi pistetud, ta võpatas, karjatas ja langes mehe ette põlvili, ilma et isegi teaks milleks.

«Mis olete te endaga teinud!» rääkis ta meeleheitel. Ja üles karates langes ta temale kaela, võttis kätega ümbert kinni ja pigistas kõvasti, kõvasti.

Raskolnikov põrkas tagasi ja vaatas nukra naeratusega neiule otsa.

«Kui imelik sa oled, Sonja, kallistad ja suudled, kui ma seda sulle ütlesin. Sa oled arust ära.»

«Ei, ei, sinust õnnetumat pole praegu terves maailmas kedagi!» hüüdis Sonja nagu hullustuses, ilma et oleks kuulnud tema ütlust, ja hakkas äkki suure häälega hüsteeriliselt nutma.

Juba ammugi lõi Raskolnikovile mingisugune võõras tunne lainena rinda ja korraga ta heldis. Ta ei pidanud sellele tundele vastu: kaks pisarat pugesid silmist ja jäid ripsmeile rippuma.

«Siis sa ei jäta mind maha, Sonja?» küsis Raskolnikov, peaaegu lootuses neiule otsa vaadates.

«Ei, ei; kunagi ega kuskil!» karjatas Sonja. «Tulen sinuga, igale poole tulen! Oh issand! Oh mind õnnetut!… Ja miks ei tundnud ma sind varemini! Miks ei tulnud sa enne siia? Oh issand!»

«Nüüd tulin!»

«Nüüd! Oh, mis nüüd veel teha!… Üheskoos, üheskoos!» kordas ta nagu unustuses ja hakkas teda uuesti kallistama. «Lähen sinuga koos sunnitööle!» Raskolnikovil käis äkki tervest kehast võpatus läbi, endine kuri ja peaaegu kõrk naeratus ilmus huulile.

«Võimalik, Sonja, et ma veel sunnitööle ei tahagi minna,» ütles ta.

Sonja vaatas talle ruttu otsa.

Pärast esimest kirglikku ja piinavat kaastunnet õnnetu vastu tabas neiut äkki jällegi hirmus tapmise mõte. Raskolnikovi muutunud hääletoonis kostis talle mõrtsukas. Ta vaatas imestunult mehele otsa. Ta ei teadnud veel midagi, ei teadnud, mispärast, kuidas või milleks see kõik oli sündinud. Nüüd kerkisid kõik need küsimused korraga tal pähe. Ja jällegi ei uskunud ta: «Tema, tema on mõrtsukas! On see võimalik?»

«Mis see ometi on? Kus ma seisan praegu?» lausus ta sügavas arusaamatuses, nagu poleks ta veel meelemärkusele tulnud. «Aga kuidas söandasite teie, niisugune… seda?… Mis see on ometi?»

«Noh, et puhtaks röövida. Jäta see, Sonja!» vastas Raskolnikov väga väsinult ja pahaselt.

Sonja seisis kui rabatu, kuid äkki hüüdis ta:

«Sa olid näljas! Sa… et ema aidata? Eks?»

«Ei, Sonja, ei,» pomises Raskolnikov kõrvale pöördudes ja pead langetades, «nii näljas ei olnud ma… tõepoolest tahtsin ma ema aidata, kuid… ka see pole päris õige… ära piina mind, Sonja.»

Sonja lõi käed kokku.

«Kas tõesti, kas tõesti on see kõik tõsi? Issand, mis tõde see on? Kes võib seda uskuda?… Aga kuidas annate viimase oma käest, kui tapsite, et puhtaks röövida! Aa!…» hüüdis ta korraga. «See raha, mis te Katerina Ivanovnale andsite… see raha… Issand, kas tõesti ka see raha…»

«Ei, Sonja,» ütles Raskolnikov ruttu vahele, «see polnud see raha, rahustu! Selle raha saatis mulle ema, ühe kaupmehe kaudu, ma sain selle haiguse ajal kätte, samal päeval, kui ma selle äragi andsin… Razumihhin nägi… tema minu asemel vastu võttiski… see raha oli minu oma, päris minu oma.»

Sonja kuulas arusaamatuses ja püüdis kõigest väest midagi taibata.

«See… teine raha aga… siiski, ma isegi ei tea, oli seal ka raha või ei,» lisas ta tasakesi ja nagu mõttes juurde, «ma võtsin tal siis rahakoti kaelast, seemisnahast oli teine… pungil täis rahakott… aga mina tema sisse ei vaadanud; vististi ei jõudnud ma… Noh, aga asjad, enamasti mingisugused nööbid ja ketid, – asjad viisin ma kõik ühes rahakotiga ja matsin nad järgmisel hommikul kuhugi võõrale hoovile, V. prospektile, kivi alla… Veel praegu on nad kõik seal…»

Sonja kuulas kõigest jõust.

«Noh, kuid milleks siis… te ju ütlesite: et puhtaks röövida, aga ise ei võtnud midagi?» küsis, Sonja ruttu, nagu haaraks ta õlekõrrest kinni.

«Ei tea, pole veel otsustanud – kas võtan või ei võta sealt seda raha,» ütles ta jällegi nagu mõttes, ja nagu äkki meelemärkusele tulles naeratas ta ruttu ja lühidalt.

«Äh, missugust lollust ma praegu luiskasin, eks?»

Sonjal kippus mõte välgatama: võib-olla on ta hullumeelne? Kuid kohe jättis ta selle! Ei, siin on midagi muud. Mitte millestki ei saanud ta siin aru!

«Tead, Sonja,» ütles Raskolnikov äkki nagu mingisuguse vaimustusega, «tead, mis ma sulle ütlen: kui ma ainult nälja pärast oleksin tapnud,» jätkas ta iga sõna toonitades ja mõistatuslikult, kuid otsekoheselt talle silma vaadates, «siis oleksin ma praegu… õnnelik! Tea seda!»

«Ja mis on sinul, mis on sinul sellest,» hüüdis ta silmapilgu pärast mingisuguses meeleheites, «noh, mis on sinul sellest, kui ma praegu tunnistaksin, et olen halba teinud? Noh, mis on sinul sellest lollist võidust minu üle? Ah, Sonja, kas ma siis selleks sinu juurde tulin!»

Sonja tahtis midagi öelda, kuid jäi vait.

«Sellepärast kutsusingi sind eile enesega kaasa, et sina oled ainuke, kes mulle veel on jäänud.»

«Kuhu sa kutsusid?» küsis Sonja.

«Mitte vargile ega tapma, rahustu, mitte selleks,» muigas Raskolnikov mürgiselt, «meie oleme kumbki isekillast inimesed… Ja tead, Sonja, alles nüüd, ainult nüüd mõistsin ma, kuhu ma sind eile kutsusin! Eile aga, kui ma kutsusin, ei mõistnud ma isegi kuhu. Ühe asja pärast kutsusin, sama asja pärast tulingi: ära jäta mind maha. Ega sa ei jäta, Sonja?»

Sonja pigistas ta kätt.

«Ja milleks ütlesin temale seda, milleks avaldasin temale!» hüüdis ta varsti meeleheitel, vaadates lõpmatus piinas neiule otsa. «Sa ootad minult seletusi, Sonja, istud ja ootad, ma näen seda; aga mis pean ma sulle ütlema? Sellest ei saa sina ju mitte midagi aru, kannatad ainult ja seda kõik ainult… minu pärast! Noh, näed, sa nutad ja kallistad mind jällegi, – noh, milleks sa mind kallistad? Selle eest, et ma ise ei suutnud välja kannatada ja teise peale veeretasin: «Kannata ka sina, mul on nõnda kergem!» Ja kas võid sa niisugust lurjust armastada?»

«Kas sa ise ei piinle siis?» küsis Sonja.

Endine tunne lõi lainena talle rinda ja ta heldis jällegi.

«Sonja, minul on kuri süda, pane seda tähele: sellega võib nii paljugi seletada. Seepärast ma tulingi, et olen kuri. On ka niisuguseid, kes poleks tulnud! Aga mina olen argpüks ja… lurjus! Kuid… olgu! See kõik pole see… Nüüd oleks vaja rääkida, aga ma ei oska alustada…»

Raskolnikov peatus ja jäi mõttesse.

«E-eh, me oleme kumbki isekillast!» hüüdis ta jällegi. «Ei sünni kokku. Ja milleks, milleks ma tulin! Kunagi ei anna ma seda endale andeks!»

«Ei, ei, see on hea, et tulid!» hüüdis Sonja. «On parem, et ma tean! Palju parem!»

Raskolnikov vaatas valuga talle otsa.

«Aga tõepoolest, mis siis!» ütles ta, nagu oleks ta midagi välja mõelnud. «Nõnda see just oligi! Kuula: ma tahtsin Napoleoniks saada, seepärast tapsingi… Noh, mõistad sa nüüd?»

«E-ei!» sosistas Sonja naiivselt ja pelglikult. «Ainult… räägi, räägi! Ma mõistan, endamisi mõistan ma kõik!» palus Sonja.

«Mõistad? Noh, hea küll, eks vaatame!»

Raskolnikov jäi vait ja mõtles kaua aega.

«Asi on selles: kunagi esitasin endale küsimuse: mis siis oleks saanud, kui minu asemel oleks olnud Napoleon ja oma karjääri alustamiseks poleks tal ei Toulon’i, ei Egiptust ega ka Mont Blanc’ist üleminekut, vaid nende ilusate ja monumentaalsete asjade asemel oleks lihtsalt mingisugune naeruväärne vanaeit, registraatori lesk, keda oleks vaid vaja tappa, et tema kastist raha kätte saada (karjääriks, mõistad?), noh, kas oleks söandanud tema seda teha, kui teist pääseteed poleks olnud? Kas ta poleks ehk põlastanud kas või ainult sellepärast, et see on juba liiga ebamonumentaalne ja… ja patune? Noh, mina ütlen sulle, et selle «küsimuse» kallal vaevlesin ma väga kaua, nii et mul hirmus häbi hakkas, kui ma viimaks aimasin (kuidagi äkki), et mitte see teda poleks piinlikult puudutanud, vaid temale poleks isegi kunagi mõtet pähe tulnud, et see pole küllalt monumentaalne… ja ta poleks arugi saanud: mis võiks siin piinlikult puudutada? Ja kui tal teist teed poleks olnud, siis oleks ta ilma väiksemagi järelemõtlemiseta tema nõnda kägistanud, et see poleks niitsatadagi saanud! Noh, ka mina… pääsesin oma mõtlikkusest… kägistasin ära… autoriteedi eeskujul. Ja see oli täpselt nõnda! Sinu meelest on see naljakas? Jah, Sonja, kõige naeruväärsem on siin see, et see ehk just nõnda oligi…»

Sonja meelest polnud see sugugi naljakas.

«Parem rääkige mulle otseselt… ilma näiteta,» palus ta veel vaiksemalt ja pelglikumalt.

Raskolnikov pöördus tema poole, vaatas nukralt talle otsa ja võttis tal kätest kinni.

«Sul on jällegi õigus, Sonja. See on ju kõik lollus, peaaegu ainult lobisemine! Vaata: sina ju tead, et minu emal pole peaaegu mitte midagi. Õde sai juhuslikult kasvatuse ja peab kogu eluaja koduõpetaja olema. Kõik nende lootused koondusid minule. Mina õppisin, kuid ei suutnud end ülikoolis käies ülal pidada ja pidin ajutiseks välja astuma. Kui kõik nõnda oleks edasi läinud, siis oleksin ma võinud loota umbes kümne, kaheteistkümne aasta pärast (kui asjaolud oleksid hästi kujunenud) mõneks kooliõpetajaks või ametnikuks saada, tuhanderublase palgaga… (Ta rääkis nagu päheõpitut.) Aga seks ajaks oleks ema vaevast ja murest end ära piinanud ja mina poleks ikkagi võinud teda rahustada, kuna aga õde… noh, õega oleks võinud veel palju halvemat sündida!… Ja mis lõbu see pakub kogu eluaeg kõigest loobuda, ema unustada ja näiteks õe solvamist aupaklikult ära kannatada? Milleks seda? Kas selleks, et kui oled osa hädasid unustanud, siis uusi juurde muretseda – naine võtta, lapsi soetada ja ka neid ilma kopikata maha jätta? Noh… noh, mina otsustasingi vanaeide raha oma valdusse võtta ja tarvitada seda esialgu ülikoolis õppimiseks, et mitte ema piinata, ning esimestel sammudel pärast ülikooli, – ja teha seda kõike suurejooneliselt, põhjalikult, nii et võimalik oleks täiesti uuele elukutsele asuda, uuele, iseseisvale eluteele välja pääseda… Noh… noh, see olekski kõik… Noh, mõistagi, et ma vanaeide tapsin, – seda tegin ma halvasti – noh, ja aitab!»

Mingisuguses jõuetuses venitas ta kuidagi oma jutu lõpuni ja laskis siis pea longu.

«Oh, see pole see, see pole see!» hüüdis Sonja valusalt. «Ja kas võib siis nõnda… ei, see pole nõnda, mitte nõnda!»

«Isegi näed, et pole nõnda!… Aga ometi rääkisin ma otsekoheselt tõtt.»

«Mis tõde see on! Oh issand!»

«Mina tapsin ju ainult täi, Sonja, kasutu, jälgi, kahjuliku täi.»

«See tähendab, inimene on täi?»

«Ka mina tean ju, et pole täi,» vastas Raskolnikov imelikult talle otsa vaadates. «Kuid siiski, ma luiskan, Sonja,» lisas ta juurde, «luiskan juba ammugi… See pole ikka veel see; sa räägid õigesti. Siin on sootuks, sootuks teised põhjused!… Juba ammugi pole ma kellegagi rääkinud, Sonja… Mu pea valutab praegu väga.»

Ta silmad põlesid palavikulises tules. Ta hakkas juba peaaegu sonima; rahutu naeratus liikus ta huulil. Läbi ärritatud hingelise seisukorra paistis juba suur jõuetus. Sonja mõistis, kuidas ta piinleb. Ka tema pea hakkas ringi käima. Ja imelikult, nii imelikult rääkis talle Raskolnikov: nagu oleks pisut arusaadav, aga… «Aga kuidas? Kuidas? Oh issand!» Ja Sonja murdis meeleheitel oma käsi.

«Ei, Sonja, see pole see!» alustas Raskolnikov jällegi äkki pead tõstes, nagu oleks teda korraga uus mõte tabanud ja erutanud. «See pole see! Parem… oleta (jah, nõnda on tõepoolest parem!), oleta, et ma olen enesearmastaja, kade, kuri, jälk, kättemaksuhimuline, noh… ja minugipärast hullumeelsusele kalduv. (Olgu juba kõik korraga! Hullumeelsusest räägiti juba varemini, nagu ma tähele panin!) Ennist ütlesin ma sulle, et ma ei suutnud end ülikoolis käies ülal pidada. Aga tead sa, võib-olla et suutsin? Ema oleks saatnud, et õpperaha tasuda, kuna aga jalatsite, rõivaste ja söögi jaoks ise oleksin teeninud, kindlasti! Tunde oli; pakuti viiskümmend kopikat tunnist. Razumihhin töötab ju! Kuid ma tigestusin ega tahtnud. Nimelt tigestusin (see on hea sõna!). Ämblikuna pugesin siis oma nurka. Sina ju käisid mu ubrikus, nägid… Tead sa, Sonja, et madalad ja kitsad toad rõhuvad hinge ja mõistust! Oh, kuidas ma seda uberikku vihkasin! Aga ometi ei tahtnud ma sealt välja minna. Nimme ei tahtnud! Päevade kaupa ei tõstnud jalga sealt välja ja ka tööd ei tahtnud teha, isegi süüa ei tahtnud, aina lamasin. Toob Nastasja midagi – söön, ei too – möödub päev niisamuti; nimme ei küsinud, viha pärast! Öösi tuld ei ole, laman pimedas, aga küünalde ostmiseks teenida ei taha. Oli vaja õppida – müüsin raamatud ära; laual aga on paberitel ja vihikutel sõrmepaksune kiht tolmu – veel praegugi. Pigemini armastasin lamada ja mõelda. Ja aina mõtlesin… Ja ikka nägin ma und, igasuguseid, imelikke unenägusid, asjatu on rääkida, missugust just. Kuid siis hakkas mulle viirastuma, et… Ei, see pole nõnda! Jällegi ei räägi ma nõnda! Vaata, sel ajal küsisin ma alatasa endalt: miks olen ma nii rumal, et kui teised on rumalad ja mina tean, et nad on rumalad, miks ei taha ma siis ise targem olla? Hiljemini mõistsin ma, Sonja, et kui ootama jääda, kuni kõik targaks saavad, peaks vist liiga kaua ootama… Siis sain ma veel teada, et seda ei sünni kunagi, et inimesed ei muutu ja et keegi ei suuda neid ümber muuta ning asjatu on selleks vaeva kulutada! Jah, see on nõnda!… See on nende seadus… Seadus, Sonja! See on nõnda!… Ja nüüd tean ma, Sonja, et kes on hingeliselt ja vaimselt tugev ning kindel, see on nende valitseja! Kes palju julgeb, sel on ka nende ees õigus! Kes rohkema peale suudab süljata, see on neil seaduseandjaks, ja kes kõige rohkem julgeb, sel on kõige rohkem õigust. Nõnda on tänini olnud ja nõnda jääb alati! Ainult pime ei näe seda!»

Seda rääkides vaatas Raskolnikov küll Sonjale otsa, kuid enam ei muretsenud ta sellepärast, kas too aru saab või mitte. Palavik võttis tema üle täiesti võimuse. Ta oli mingisuguses sünges vaimustuses. (Tõepoolest, liiga kaua polnud ta kellegagi rääkinud!) Sonja mõistis, et see sünge katekismus oli muutunud Raskolnikovi usuks ja seaduseks.

«Siis aimasin ma, Sonja,» jätkas Raskolnikov vaimustatult, «et võim antakse ainult sellele, kes julgeb kummarduda ja võtta. Siin on ainult üks: vaja ainult julgeda! Siis haudusin endas mõtte välja, esimest korda elus, mõtte, mida veel keegi kunagi enne mind polnud mõelnud! Mitte keegi! Äkki ilmus mulle päevselgena, et miks pole tänini ainustki inimest leidunud, kes oleks julgenud ja julgeks sellest mõttetusest mööda minnes tal lihtsalt sabast kinni võtta ja kõik kuradile visata! Mina… mina tahtsin seda julgeda ja tapsin… ma tahtsin ainult julgeda, Sonja, see on kogu see põhjus!»

«Oh, vaikige, vaikige!» hüüdis Sonja käsi kokku lüües. «Te olete jumalast taganenud ja jumal on teid karistanud, on teid saatanale andnud!…»

«Ah jaa, Sonja, kui ma pimedas lamasin ja see kõik mu silmade ette ilmus, siis, tähendab, kiusas mind saatan? Eks?»

«Olge vait! Ärge naerge, jumalateotaja, teie ei saa millestki, mitte millestki ei saa teie aru! Oh issand! Mitte millestki, mitte millestki ei saa te aru!»

«Ole vait, Sonja, ma ei naera sugugi, tean ju isegi, et mind kurat vedas. Vaiki, Sonja, vaiki!» kordas ta süngelt ja kindlalt. «Ma tean kõik. Selle kõik olen läbi mõelnud ja seda endale sosistanud, kui ma seal pimedas lamasin… Selle üle olen iseendaga vaielnud, isegi pisiasjade üle, ja tean kõik, kõik! Ja mind tüütas siis nii hirmsasti see loba ära! Tahtsin kõik unustada ja uuesti alustada, Sonja, tahtsin lobisemisegi jätta! Ja kas tõesti mõtled sa, et ma läksin kui ogar ülepeakaela? Ma läksin kui tark ja see hävitaski mu! Ja kas tõesti arvad sa, et ma näiteks kas või sedagi ei teadnud, et kui ma endalt juba kord küsima ja pärima hakkan: kas mul on õigus võimu omada? siis mul juba, tähendab, seda õigust ei ole. Või kui ma endalt küsin: kas inimene on täi? – siis juba, tähendab, inimene minule täi ei ole, küll aga sellele, kel mõttessegi ei tule seda küsida ja kes läheb otse ilma igasuguste küsimusteta… Kui ma juba nii mitu päeva vaevlesin: kas oleks Napoleon läinud või mitte? – siis tundsin selgesti, et ma pole Napoleon… Kogu selle loba piina, kogu selle piina kannatasin ma välja, Sonja, ja tahtsin seda oma õlgadelt raputada: tahtsin, Sonja, tappa ilma igasuguse targutuseta, tappa iseenda tarvis, ainult iseendale! Isegi selles ei tahtnud ma endale valetada! Mitte ema aitamiseks ei tapnud ma – lollus! Mitte selleks ei tapnud ma, et raha ja võimu omandada ja inimsoo heategijaks saada. Lollus! Ma lihtsalt tapsin; tapsin iseenda tarvis, ainuüksi iseendale; kas ma aga edaspidi kellegi heategijaks oleksin saanud või oleksin kogu elu ämblikuna kõiki oma võrku püüdnud ja kõigist elumahlad välja imenud, kõik see pidi mul sel silmapilgul ükspuha olema! Ja mis peaasi, Sonja, mitte raha polnud mul tappes vaja; mitte niipalju raha, kui midagi muud… Seda kõike tean ma nüüd… Mõista mind; võimalik, et sama teed minnes ei tapaks ma enam kunagi. Mina tahtsin midagi muud teada, miski teine lükkas mind; minul oli siis vaja teada saada, võimalikult ruttu teada saada, kas olen ma täi, nagu kõik, või inimene? Võin ma üle piiri astuda või ei? Söandan ma kummarduda ja võtta või mitte? Olen ma värisev loomake või on mul õigus…»

«Tappa? On teil õigus tappa?» lõi Sonja käed kokku.

«Eeh, Sonja!» hüüdis Raskolnikov ärritatult, tahtis nagu midagi vastata, kuid vaikis põlglikult. «Ära katkesta mind, Sonja! Tahtsin sulle ainult ühte tõestada: et kurat vedas mind siis, kuna ta alles pärast mulle seletas, et mul polnud õigust sinna minna, sest ma olen samasugune täi nagu kõik teised. Naeris mu välja ja nüüd tulin ma sinu juurde! Võta vastu külaline! Kui ma poleks täi, kas oleksin siis sinu juurde tulnud? Kuula: kui ma tol korral vanaeide juures käisin, käisin ma ainult proovimas… Seda pead sa teadma!»

«Ja tapsite, tapsite ära?»

«Aga kuidas tapsin? Kas nõnda tapetakse? Kas minnakse nõnda tapma, nagu mina siis läksin? Millalgi räägin sulle, kuidas ma läksin… Tapsin vanaeide? Iseenda tapsin, mitte vanaeide! Siin lõin ma enda korraga maha, igaveseks!… Vanaeide aga tappis kurat, mitte mina… Küllalt, küllalt, Sonja, küllalt! Jäta mind rahule!» hüüdis ta äkki konvulsiivselt ärritudes. «Jäta mind!»

Ta toetus käsipõsakil põlvile ja pigistas kätega kui pihtidega pead.

«Missugune kannatus!» pääses Sonjal valus nutuhüüe rinnast.

«Noh, mis nüüd teha, räägi!» ütles Raskolnikov äkki pead tõstes ja vaadates meeleheitest inetuks muutunud näoga Sonjale otsa.

«Mis teha!» hüüdis Sonja äkki üles karates ja tema silmad, mis seni olid pisaraid täis, lõid välkuma. «Tõuse üles!» (Ta haaras Raskolnikovil õlast kinni; see tõusis ja vahtis peaaegu imestusega talle näkku.) «Mine kohe, silmapilk mine ristteele, kummardu ja suudle esiteks maad, mida sa oled rüvetanud, aga pärast kummarda terve maailma ees, iga nelja tuule poole, ja ütle kõigile kuuldavalt: «Mina tapsin!» Siis saadab jumal sulle jällegi elu. Lähed sa? Kas lähed?» küsis Sonja temalt üleni värisedes, nagu mingisuguses tõvehoos, võttis mehel mõlemast käest kinni, pitsitas neid kõvasti oma peos ja vaatas talle leekival pilgul otsa.

Raskolnikov imestas ja oli üllatatud tema äkilisest vaimustusest.

«Räägid sa sunnitööst või, Sonja? Peab enda üles andma või?» küsis ta tumedalt.

«Kannatus enda peale võtta ja end lunastada, seda on vaja.»

«Ei, nende juurde ma ei lähe, Sonja.»

«Aga kuidas sa siis elad, kuidas elad sa? Millega tahad siis elada?» hüüdis Sonja. «On see praegu võimalik? Noh, kuidas räägid sa emaga? (Oo, mis saab küll, mis saab küll nüüd nendest?) Aga mis ma ometi! Sa jätsid ju ema ja õe maha. Näed, juba jätsid nad. Oh issand!» hüüdis ta. «Seda kõike teab ta ju isegi! Aga kuidas elada, kuidas elada ilma inimeseta! Mis saab nüüd sinust?»

«Ära ole laps, Sonja!» lausus Raskolnikov tasa. «Milles olen ma nende ees süüdi? Milleks ma lähen? Mis ma neile ütlen? See on ju ainult viirastus… Nemad ise hävitavad inimesi miljonite kaupa ja peavad seda veel voorusekski. Kelmid ja lurjused on nad, Sonja!… Ma ei lähe! Ja mis ma neile ütlen? Et tapsin, aga raha ei julgenud võtta, peitsin kivi alla?» lisas ta kibeda muigega juurde. «Nemad ise on need, kes minu üle naeravad ja ütlevad: rumal, et ei võtnud. Argpüks ja rumal! Mitte millestki, mitte millestki ei saa nad aru, Sonja, ja nad pole seda väärtki, et sellest aru saada. Milleks ma lähen? Ma ei lähe. Ära ole laps, Sonja…»

«Piinad iseend, piinad iseend,» kordas Sonja, sirutades meeleheitlikus palves käed tema poole.

«Võib-olla peksin iseenda peale veel keelt,» tähendas Raskolnikov tumedalt, nagu mõttes, «võimalik, et olen ometi veel inimene, mitte aga täi, kiirustasin enese hukkamõistmisega. Ma võitlen veel

Kõrk naeratus tungis tema huulile.

«Niisugust piina kannatada! Ja terve elu, terve eluaeg!…»

«Harjun ära…» lausus Raskolnikov tusaselt ja mõtlikult. «Kuule,» ütles ta üürikese aja pärast, «aitab nutmisest, aeg on asjast rääkida: ma tulin sulle ütlema, et mind praegu otsitakse, püütakse…»

«Ah!» karjatas Sonja hirmunult.

«Noh, miks sa karjatasid? Ise soovid, et ma sunnitööle läheksin, aga nüüd hirmud? Ainult tead mis: ma ei alistu. Mina võitlen nendega veel ja mitte midagi ei tee nad mulle. Neil pole tõsiseid süüdistusi. Eile olin ma suures hädaohus ja mõtlesin, et olen juba kadunud, täna asi paranes. Kõik nende süüdistused on kahe otsaga, see on – ma võin nende süüdistused enda kasuks pöörata, mõistad? Ja pöörangi; sest ma olen nüüd seda õppinud… Kuid vangimajja pistavad nad mu kindlasti. Kui poleks seda üht juhtumit olnud, siis võib-olla oleksid nad juba täna sinna pistnud, kindlasti, võib-olla pistavadki veel täna… Ainult sellest pole midagi, Sonja: istun pisut ja lastakse jällegi välja… sest neil pole ju ainustki tõsist tõendit, ka tulevikus pole neil seda, annan oma sõna. Sellega aga, mis neil on, ei või nad inimest kuhugi saata. Noh, küllalt… Räägin ainult selleks, et sa teaksid… Õe ja emaga püüan kuidagi nõnda teha, et nad asja kuidagi teisiti usuksid ja mitte ära ei hirmuks… Õde on nüüd vististi kindlustatud… seega siis ka ema… Noh, see on kõik. Siiski, ole ettevaatlik. Kas sa mind vangimajja vaatama tuled, kui ma seal istun?»

«Oo, tulen, tulen!»

Nad istusid kõrvuti, kurbade ja rõhututena, nagu oleks torm nad tühjale rannale heitnud. Raskolnikov vaatas Sonjat ja tundis, kui palavalt neiu teda armastab, ja imelik, äkki hakkas tal raske ja valus, et teda nõnda armastatakse. Jah, see oli imelik ja hirmus tunne! Sonja juurde tulles tundis ta, et temas on kogu ta lootus ja pääsemine; ta mõtles vähemalt osagi oma piinast Sonja kaela veeretada, kuid nüüd, kus neiu süda tema poole pöördus, tundis ja taipas ta äkki, et ta on saanud palju, palju õnnelikumaks, kui oli enne.

«Sonja,» ütles ta, «parem ära tule mind vaatama, kui olen vangimajas.»

Sonja ei vastanud, ta nuttis. Möödus mõni minut.

«On sul rist kaelas?» küsis ta ootamatult, nagu oleks see tal praegu meelde tulnud.

Raskolnikov ei mõistnud algul küsimust.

«Ei ole, ega ole ju? Säh, võta see, küpressist. Minule endale jääb teine, vaskne, Lizaveta oma. Meie vahetasime Lizavetaga ristid: tema andis oma risti minule, mina oma pühapildikese temale. Mina hakkan nüüd Lizaveta oma kandma, see saab siis sinule. Võta… see on ju minu oma! On minu oma!» palus Sonja. «Üheskoos läheme kannatama, üheskoos kanname ka risti!…»

«Anna!» ütles Raskolnikov. Ta ei tahtnud Sonjat kurvastada. Kuid silmapilk tõmbas ta risti järele sirutatud käe tagasi.

«Mitte praegu, Sonja. Parem hiljem,» lisas ta neiu rahustamiseks juurde.

«Jajah, parem, parem,» haaras Sonja innukalt sõnasabast kinni, «kui lähed kannatama, siis paned ta kaela. Tuled minu juurde, mina panen sulle kaela, palvetame ja läheme.»

Sel silmapilgul koputas keegi kolm korda uksele.

«Sofja Semjonovna, kas võib teie juurde sisse astuda?» kostis kellegi tuttav ja viisakas hääl.

Sonja tõttas hirmunult ukse juurde. Härra Lebezjatnikovi heledajuukseline pea vaatas tuppa.