piirata aladega, mis sõjakohtutele kohased[1]. 1916. a. piirati sõjakohtute kompetents seadusega.
Meil maksev kord on seletatav ajalooliselt. Venemaal maksid kolm erilist kaitseseisukorda, kus sõjakohtu alla andmise kord ning asjaarutamisel käsitlemisele tulevad protsessuaal- ja materiaalnormid erinesid[2].
Sõjaseisukorra ajal oli ette nähtud rida süütegusid (§ 17.), mis igal juhul allusid sõjakohtule ja sõjaaegsele karistusele. Peale selle (§ 19. p. 5, 6) võis kindralkuberner nõuda prokuratuurist läbivaatamiseks eeluurimise ja juurdluse akte igasuguste süütegude kohta ja anda asi sõjakohtu alla. Sõjakohus pidi neid asju arutama sõjaaja seaduste järele ja eriliselt (§ 20.) loendatud juhtudel surmanuhtluse määrama ka asjus, kus S. N. S.-s sellist karistust ei olnud ette nähtud (relvastatud vastuhakkamine ja kallaletungimine ametisikuile). Kindralkuberner võis ka teatud liigi kuritegude kohta alluvuskorra muuta, neid igal juhul sõjakohtule alluvaks tehes (§ 19. p. 7).
Kõvendatud valvekorra puhul võis kindralkuberner sõjakohtule üle anda avaliku rahu ja korra kaitseks üksikuid asju arutamiseks sõjaaja seaduste järele. Kõvendatud valvekorra puhul ei olnud asju, mis igal juhul sõjakohtule oleksid allunud. Erakorralise valve puhul maksid sõjakohtu alla andmise suhtes samad reeglid.
Sõjakohtu praktika leidis esialgu, et sõjakohtule üleandmise puhul materiaalseid sõjaväe seadusi tuleb käsitella ainult sõjaseisukorra ajal igal juhul sõjakohtule alluvate asjade suhtes. Muis asjus aga piirdus kiirendatud protsessuaalkorraga, välja arvatud relvastatud vastuhakkamine jne., mis eriti loendatud, kus ka karistus S. N. S. põhjal määrati. 1887. a. otsusega Nr. 117 (Tšõgirinski j. t. asjus) aga seletas Peasõjakohus, et lause „arutama sõjaaja seaduste järele“ sisaldab juba nõuet ka materiaalnorme kohaldada. See seletus oli põhjapanev hilisemale praktikale. Kuid varsti leidis sõjakohtu praktika, et kui kindralkuberner asju võib üle anda sõjakohtule mitte ainult arutamiseks sõjaaegse kohtupidamise korra järele, vaid ka materiaalse normi kohalda-
- ↑ Renouvin, op. cit., lk. 36.
- ↑ Gessen, op. cit., lk. 255–264. Kusmin-Karavajev, Vojenno-ugolovnoje pravo, tom I, lk. 225–234.
