Menenius Agrippa. 2. Nüüd oli hirm suur: kardeti seda, kardeti teist, arwati plebejisid tulewat linna riisuma ja põletama, kardeti põldu harimata jääwat ja muud sellesarnast. Ruttu saatis senat saadikud küsima, mis rahwas tahab. Nõueti kergitust ja õigust. Wastuseks astus üks saadik, nimega Menenius Agrippa, ette ning rääkis: „Kuulge mu sõna, teie Rooma kodanikud! Kõhu lugu.Ühe korra läksiwad liikmed kõhuga tülli: käsi ei tõutanud mitte enam toitu suhu pista, hambad ei lubanud närida, jalad ei tahtnud kõndida, miks kõht nagu mõni asjaline wahtida muidu. Aga mis sündis! Kõht ei saanud süüa, ei ta annud ka mitte enam uut wäge ja ramu ega jõudu: käed jäiwad nõdraks, jalad läksiwad lõdwaks, kõik keha kippus kõdunema, kunni weel õigel ajal kõhu eest hakkasiwad hoolt kandma. Sest nad saiwad aru, et kõht neid kosutas ja karastas ja et neile enestelle ots oleks kõhuta kätte tulnud.“
Nõudmised.3. Agrippa mõistukõne waigistas wähe äritatud meeli. Aga enne ei mõeldudgi tagasituleku pääle, ega mõjunud mahedad sõnad midagi, kui kindlaste oli tõutatud wõlatorni kautada, pandiks pandud mehi lahti lasta, wõlawähendust waestele lubada, intresside kõrgust alandada ja rahwalle oma wolinikka anda. Ei liikunud ka rahwas mitte sammu enne paigast, kui tõutus wandega oli kinnitatud ja wolinikud ära waliti. Need wolinikud ehk Rahwatribunid.rahwatribunid wõisiwad plebejiseisuse liiget ülekohtu wasta kaitsta, tohtisiwad seadusi ära keelda, kui neid rahwalle kahju arwasiwad toowat, wõisiwad oma keskel rahwast koguda, kõnelda, nõuu anda, ja kui tarwis, ka nuhelda. Neid waliti rahwa läbi üheks aastaks, esmalt kaks, siis wiis, wiimaks kümme korraga. Kui ammeti aeg möödas oli, ep olnud neil mitte aru andmist. Kuid üksi linnas, mitte sõjas, mõjus woliniku wõimus ja hääl.
Koriolanus: 490.4. Nüüd oli plebejidel juba osake õigust ja ep olnud neil mitte lausa ülekohut karta. Aga pea taheti waewalt kätte saadud õigust jälle ära wõtta. Noor tore patrizide sugu mees Markus Koriolanus andis senatille nõuu plebejidelle üksi siis wilja müüa, kui nad woliniku õiguse käest ära annaksiwad. Nälg aga oli maal ja surm oleks suu ääres olnud, kui mitte osta ep oleks lubatud. Wolinikud kuulsiwad seda lugu, kaebasiwad rahwa ees Koriolanuse üle ja nõudsiwad talle surmanuhtlust. Rahwas oli täis wiha, aga Koriolanus põgenes kohtu otsuse eest Volski rahwa juure ja äritas neid Rooma wasta sõdima, sest ta arwas eneselle ülekohut tehtud olewat ning tahtis seda kätte tasuda. Aga kui ta Rooma all leeris oli, läks ta ema ja abikaasa palwe talle nii südamesse, et ta ümber pööris ning surmani wõeralle maale elama jäi.
Hääle ja maa nõudmine.5. Plebejid ep olnud selle õigusega weel mitte rahul: nemad nõudsiwad ka walitsusest ja ammetitest osa ja tahtsiwad patrizidega ühewäärilised olla. Nõnda nõudsiwad nad muist põldu riigimaast oma harida ja oma omanduseks. Aga patrizid oliwad wisad oma esiõigusi kinni pidamas ning seisiwad süle ja seljaga uuenduse wasta. Ja kui wõimalik oli, saatsiwad nad plebejide terasemad õigusenõudjad surma. Õiguse järele oli kõik maa, mis ära wõidetud rahwaste käest ära wõeti, riigi päralt. Patrizid aga wõtsiwad kõik oma kätte ega annud plebejidelle mitte jala täit, ehk küll nemad niisamuti oma
