järel nälja abiga linna kätte, aga — leidis üksi surnukehasid eest: kõik sõjasurmast üle jäänud kodanikud oliwad ise oma elu wõtnud, sest orjapõli oli nende meelest hirmsam kui surm. Numantia ots: 133.Scipio häwitas linna ära ja sai selle eest omale weel „Numantianuse“ auunime. Nüüd jaeti Hispania kaheks Rooma maakonnaks.
Pergamuse riik Rooma oma: 133.3. Selsamal aastal, kui Numantia langes, suri Pergamuse kuningas Attalus III. Pärijat tal ep olnud: pärandajaks oli ta oma testamendis Rooma riigi nimetanud. Seeläbi saiwad Roomlased terwe rikka maakonna Wäikses-Asias waewata ja waenuta oma kätte. Rooma riik.Nõnda oli nüüd Rooma woli all: 1. Europas: terwe Italia, terwe Hispania, Greeka ja Makedonia maa, Illyria maa; 2. Afrikas: endine Karthago riik Afrika nime all; 3. Asias: Pergamuse riik.
VI. Järk: Rooma sisemised tülid.
§ 66. Sisemine elu ja olu.
Sisemine elu.1. Kuna Rooma riik ikka laiemalle lagunes ja wäljaspidi ikka taga wägewamaks läks, kõdunes ta tugewus seestpidi endistest woorustest ja häädustest taganemise läbi. Õnn oli ta walitsusehimu ikka kangemaks äritanud, warahimu ihnust, hää põlwe püüdmist, karmi uhkust ja toredust elule äratanud: iseõigus ja oma kasu oli juba Roomlase suurem südame soow ja ülem meelemõte. Kadunud oli endine liht kord ja kombe, möödas endine õiglane ja waga meel: hõelus ja umbusk, auuahnus ning tore uhkus, armutu meel ja walekeel wõttis wõimust.
Sisemine olu.2. Wõitlemine patrizide ja plebejide wahel oli küll ammu otsa lõpnud, aga uus suurem sugu oli asemelle siginud: see oli ammetiaristokratia. Ammetiaristokratlaste liiki loeti neid, kelle esiwanemad ülemate riigiammetite osalised, nagu konsulid, prätorid ja censorid oliwad olnud. Aga teised, kellele seda jagu mitte ep olnud antud, saiwad waewalt kõrgesse ammetisse, olgu siis, et mõni oma rikkuse ehk tegude läbi hulga mehi oma poole suutis pöörda. Kellele aga muidu õnneks anti ülemasse ammetisse saada, nii et tema esimene oma suguwõsast selle järje pääl oli, seda kutsuti „uueks meheks“ (homo novus).
Waeste pidu.3. Rikkus jäi rikkuseks, waesus jäi waesuseks. Alaliste sõdade ajal ei wõinud waesemad oma põldu harida, sest ise nad oliwad sõjaleeris, teist asemelle palgata ei suutnud nemad mitte, aga ometi tahtsiwad nad ise sõjas, naesed lapsed kodus, iga päew süüa juua; sellepärast andsiwad nad oma maatükid kodust ära minnes rikastelle pandiks ja saiwad neilt natukene teeraha; aga kui nad tagasi tuliwad, ei suutnud nad mitte maksta ja põld jäi rikka omaks. Sellel kombel kadus wäiksepõllumeeste hulk ära ja suurepõllumehed walitsesiwad kõige haritawa maa üle. Aga nemad ei lasknud oma wälju mitte wabade läbi harida, kus oleksiwad pidanud palka maksma, waid Pärisorjad.pärisorjade läbi, keda nad hulga kaupa sõdadest koju wedasiwad. Seeläbi sattusiwad põlluta popsid ikka suurema waesuse sisse ja püüdsiwad walimise päiwil häälemüümise läbi oma pääd toita!
