Issanda õpetust laiali ja kandsiwad armuõpetuse seemet iga nelja tuule poole. Iseäranis agar ja tegew oli Pauluse †: 64.Paulus, kes neljal reisil Palästina, Syria, Asia, Makedonia. Greeka ja Rooma maad läbi käis, kunni Nero mõek aastal 64 tema elu lõpetas.
Walmis aeg.2. Kristuse usk ei ilmunud mitte enne, kui õige aeg oli tulnud. Paganate aeg oli täis saanud. Usk hulga jumalate sisse oli tarkade pääst ning rumalate südamest lahkunud. Tühi oli inimeste süda ja igatsus õiguse ja tõe järele suur. Pääle selle oli kõik sellel ajal tuttaw maailm ühe mehe walitsuse all ja üks keel, Greeka keel, oli kõigil pool tuttaw, et uue usu kuulutajad igas paigas wõisiwad arusaadawalt rääkida ja õpetada. Ja nüüd tuliwad armuõpetuse kuulutajad ja kuulutasiwad pääsmist, elu ning õnnistust kõikidelle, kes usuwad. Ning seeme langes sagedaste hääle maale ning kandis sajawõrra wilja.
Wastalised.3. Esmalt ei keelnud riigiwalitsus mitte Kristlasi oma õpetust wälja lautamast, sest Rooma riigis ei nõuetud mitte, et kõik pidiwad ühe ja sellesama usu osalised olema. Päälegi peeti Kristlasi hakatuses Juuda usu iseharuks ning jäeti neid rahule. Aga aega mööda hakkas rahwa meel uue usu tunnistajate üle halwaks minema, sest et Kristlased endid teistest eemalle hoidsiwad, pidud ning pühad käimata ning ohwripapi käsud täitmata jätsiwad. Ka riigiwalitsus hakkas neilt kahju ja kurja kartma: sest tõusiwad werised tagakiusamised, mis uue usu tunnistajaid 10 korda werega ristis.
Tagakiusamised.4. Esimene tagakiusamine oli Nero ajal aastal 64. Teine, wähem werine, leekis Domitianuse all. Kolmas Trajanuse ja neljas Aureliuse ajal oliwad iseäranis rängad, sest et seaduse teel Kristlasi kui käsuüleastujaid kohtu ette kutsuti ning hukka mõisteti. Wiimne, kümnes, tagakiusamine sündis keisri Diokletianuse ajal ning oli wäga werine ja ränk, sest kõik, wiimne kui mälestus ja märk pidi ära kautatama. Aga ei mõjunud waljus ega mõegatera: „weretunnistajate weri oli otse kui soe wihm, mis külwatud seemet taga rutemini kaswama kihutas.“
Ristiusk riigiusk: 324.5. Aga keiser Konstantinus tõstis aastal 324 ristiusu riigiusuks ja seega oli kiriku 300 aastane wõitlemine lõpetatud. Ja oli tal kord oma õigus käes, siis wõis ta kaswada ja kangeks saada ja oma wõimust ilmutada.
Sisemine elu: ristikogudused.6. Esimesed kogudused oliwad apostlite eneste ülewaatamise all; aga kui koguduste arw kaswis, waliti igale ühele oma Piiskopp.ülewaataja (Greeka keeli: episkopos, kellest meie sõna piiskopp on on tehtud). Pääle selle oli igal kogudusel oma wanem, presbyterus, kes koguduse liikmete hinge ja ihu üle pidi walwama. Pääle nende oliwad weel koguduse ammetis diakonid ehk abilised, kelle kohus oli waeste eest hoolt kanda. Jumala teenistus peeti koguduse liikmete majades, tagakiusamiste ajal maa all koobastes ehk kaljuhaua urgastes. Kirikuid ehitati alles siis, kui ristiusule eluõigus oli osaks antud.
Waimulik seisus.7. Kunni Konstantinuseni oliwad kõik koguduse liikmed enam ehk wähem ühewäärilised: siis alles tehti selget wahet waimulikkude meeste ja muude koguduse liikmete wahel. Esimesed nõudsiwad walitsust wiimiste üle ja piiskopid pärisiwad wõimust presbyteruste üle. Jälle teised piiskopid tahtsiwad teistest ülemad ja esimesed mehed olla: seda
