Kuid et nad wasta korani käsku mõega teadusetöö wastu ära wahetasiwad, kadus endine sõjaline waim khalifide kojast, nii et nemad paljalt nimekandjad oliwad, üks ülem ammetnik aga, nimega Emir al Omrah, kelle auu isalt pojale läks, kõige wõimuse omas käes hoidsiwad. Sest saadik kui Emir al Omrah auu Türklased ammetnikud: 1058.Türklaste päralt jäi, oli khalifi nimi paljas wari ning sellegi Khalifi walitsuse ots: 1258.kautas kuulsa Mongoli ärawõitja Dshingiskhani (§ 144, 1) pojapoeg ära 1258.
Arablased Europas.2. Ka Europa ei jäänud Muhametlastest puutumata. Juba Ommaija oli Konstantinopoli kätte püüdnud, aga seitsmeaastase sõdimise järel „Greeka tule“ sunnil, mis wee allgi põles ning piirajate laewad leekima sütitas, taganema pidanud. Kuid Afrikast läkitas säälne wäepäälik Musa, Witiza poegade palwe pääle (§ 92, 4), ühe osa wäge Tariku wõit: 711.Tariku all Hispaniasse, kes Lääne-Gothlased suures lahingis ära wõitis, mis pääle Musa ise terwe maa alla heitis. Jah, üle Pyrenäi mägedegi tungisiwad Arablased, aga Toursis: 732.Toursi (l. Tûri) lahingis sundis neid Franklane Karl Martel (§ 104, 2) tutwat teed tagasi minema. Kuus aastat hiljem ei käinud nende käsi mitte paremini ning sest saadik ei astunud enam Arablase jalg wõiduhimus üle Pyrenäi harja. Hispanias aga asutas Abderrahman I., kes üksina Ommaija sugukonna surmast pääsenud, Kordova Emir: 756.Kordova Emiri riigi, kus tema järeltulijad, Adderrahman II. ja kõige enam Abderrahman III. wõimuse poolest tugewaks saiwad. Hakem I.: 961—976.Hakemi I. ajal õitses iseäranis teadus ja kunst ning säälsed universiteedid, kelle arw 17 olnud, oliwad nii kuulsad, et igalt poolt õpilasi, isegi ristiusulisi, kokku woolas. Siis hakkas Emiri riik lagunema ning tema wõimus ristiusku riigikestega sõdides (§ 144) wähenema, kunni aega mööda Granada langemine: 1492.Granada linnani kokku sulanud walitsus selle linna langemisega (§ 158, 1) lõppis 1492. Seega kadusiwad Arablased Hispaniast. Sikelia saarel ning Lõuna-Italias, mis 9. aastasajal nende kätte sattunud, oli nende wõimus pea otsas.
§ 103. Islami tähtsus ning mõju.
Islami tähtsus usu poolest.1. Nii oli islam wähem kui 200 aasta sees ennast üle terwe Ees-Asia ja Põhja-Afrika ning ühe osa Europat laiali lautanud: juba see on iseenesest tähtjas küllalt ning tunnistab, et tal Jumalalt üks iseäraline tööosa maailma historias täita ära oli määratud. Meie leiame seda määra kõige päält usu asjus: islam pidi ühelt poolt häwitajaks witsaks, teiselt poolt edendajaks teewalmistajaks olema. Häwitajaks witsaks pidi tema miljonitele nimi-ristirahwalle saama, kes nimetatud mail elasiwad: „sest et neil elu sees oli, aga ometi mitte ei elanud, sellepärast lükati ewangeliumi küünal, kelle walgust nad näha ei tahtnud, nende keskel ümber, et nemad teda enam näha ei saanud, ning anti neile poolkuu kuma walguse andjaks.“ Kõige selgemalt on seda Asia „seitsmest kogudusest“ näha, kus prohweti ettekuulutus (Ilmut. 2 ja 3) sõna sõnalt on täide läinud. Edendajaks teewalmistajaks oli tema miljonitele paganatele, kes usu poolest osalt kõige madalama järje pääl seisiwad, nagu Afrika kiwikummardajad ja Asia „kurja waimu ning nõia kartjad“: neid ta wiis wähemalt looma auustamiselt Looja tundmisele, hulga jumalate orjuselt ainu Jumala teenimisele, mis usk, ehk ta küll
