ta sõtta, aga 31 aastat läksiwad mööda, enne kui wastapanek täieste lõppes ning ristiusk, kelle wäljalautamine üks Karli ülemaist püüdmistest oli, jäädawalt wastawõtmist leidis. Iseäranis tegew oli Saksilaste kaitsmises wahwa Herzog Wittekind.Wittekind, kes alla jäädes põgenes, aga nii kui Franklased eemalle läinud, jälle terwe rahwa sõjariistade alla kutsus. Seda tegi ta esimese sõja järel, kus Karl nende pääpaiga ära wõttis ning püha Irmensula, suure pühaks peetud puutüwi, ära häwitas; niisamuti pärast teist ja kolmat sõda, kus Paderborni riigikogul ülemad truuwust wandusiwad, teised endid hulga kaupa ristida lasksiwad. Kuid uueste tuli Karl ja jälle tõutati wõitja käskusid täita; aga et neid Slaawlaste wasta kaasa suuniti minema, äritas Wittekind teisi kodus sõjale ning sinna jäänud Franklased surmati ära. Seda kuuldes tõttas wihane Karl suure wäega wõitlejate wasta ning laskis Verdeni weretöö.Verdenis ühe päewaga 4500 Saksa wangi ära hukata. See weretöö käis nii Saksilaste südamest läbi, et kõik, sõjariistad käes, elu ja surma pääle sõdima hakkasiwad. Ning sõjaõnn oli esiotsa nende poolt. Alles Hase jõe kaldal suutis Karl waenlaste wõimust nii pikalt lõpetada, et Wittekind ning teised temaga sõjariistad maha paniwad, truuwust tõutasiwad ning endid ristida lasksiwad. Ometi ei jäänud sõdimine mitte seisma, sest „kiriku kümnes ja nekrutiwõtmine“ oli harjumata koorem, mis kanda ei tahetud, ning wast 803 wõis Karl Selzi rahu: 803.Selzi linnas jäädawat rahu teha, kelle järele ristiusku Saksilastele Franklastega ühewääriline õigus osaks anti.
Karli teised sõjad.3. Selsamal ajal, mil Saksi ühendus oma usu ning wabaduse eest wõitles, sõdis Karl ka mitmes teises paigas ning lautas oma riigi rada põhjas ja lõunas laiali. Kõige päält kutsus teda paapst Longobardi sõda: 774.Longobardi kuninga Desideriuse wasta, kes talt selle eest, et ta Karlmanni poegi lõunapoolse Franki riigi walitsejaiks ei tahtnud wõida, Pipini kingitust ära püüdis riisuda. Hääl meelel kuulis Franklane seda palwet, seda enam, et ta Desideriuse tütrest ennast lahutades temalt ometi muud kui wihameest ei wõinud loota. Ta tõttas üle Alpide, wõttis „Pipini kingituse“ ära ning andis ta Roomas paapstille tagasi. Desideriuse aga saatis ta kloostrisse ja pani, sest et maa Franki riigiga ühendati, Lombardia krooni oma pähä. Niisamuti hüüti teda Hispania sõda: 778.Hispaniasse: Paderborni riigikogul ilmusiwad tema ette Arablaste saadikud ning palusiwad teda Abderrahmani wasta appi. Uues wõidu lootuses tegi seda Karl, wõitis maa Ebro jõeni ära ning andis ta khalifi asemikule, kui oma laenuli-
