malle, kunni Robert Guiskard wahwuse ning kawaluse läbi suurema osa Lõuna-Italiast oma kätte sai. Tema nimetas ennast Apulia ja Kalabria herzogiks ning tunnistas paapsti enese ülemaks walitsejaks. Edespidi kaswas riik ühtepuhku, kunni Roger II. paapsti luaga ennast Neapoli ning Sikelia kuningaks nimetas.
VII. Järk: Slaawlased.
§ 120. Slaawlane ja tema olu.
Slaawlane.1. Keskaja algusest saadik oli Ida-Europas suur Slaawi rahwas ennast laiali lautanud: läänes kunni Germanlasteni, põhjas Soomlasteni, lõunas säälaste rändawate suguharudeni. Rahwas ise langes wanast ajast mitmesse iserahwasse ning suguharusse, kellel igal ühel ise keelemurre, ise wiisid, ise olugi osaks oliwad, ehk küll üleüldine iseloomus neidgi teistest rahwastest lahutas. Keha poolest keskmine, aga tugewate liikmetega, kannatas Slaawlane kahjuta külma ja kuuma, nälga ning janu; waimu poolest oli ta agar aru saamas, aga läbemata tegemas, loomult käritu, aga ikke all tuim; ümberkäimises lahke, rõõmus ja laulurikas, aga wõeraste wasta uhke oma rahwuse pääle.
Elukord.2. Koos elasiwad Slaawlased külades, pärast poole ka linnades; harisiwad põldu, püüdsiwad kalu, soetasiwad mesipuid, aga üksi oma tarwis. Mehed palju töösse ei puutunud: kõik jäeti naeste ja orjade hooleks. Muud kui wäiksel mõedul kauba-ajamine oli ju wanast saadik meeste meele järel. Naesterahwast peeti üleüldse wähe lugu. Päälegi oli mehel luba mitu naist wõtta, kunni ristiusk selles asjas parandust tõi.
Seisused.3. Kõigi Slaawlaste seas oli pääle pärisorjade kaks pääseisust: suurem sugu, kellest pärast mõisnikuseisus wõsus ning waba talurahwas, kes aega mööda suuremalle seisuselle maksu hakkas maksma, kunni wiimaks orjus priiuse põgenema sundis. Walitsus.Suurema soo seast waliti esiotsa igas sugukonnas kõige wanem seisuse liige terwe suguharu wanemaks, kelle asemelle pärast Würst.würst astus. Wanema ehk würstiga ühes pidas rahwakogu, kellest kõik wabad mehed osa wõtsiwad, tähtsais asjus nõuu. Aga pärastisel ajal, kui suurwürstid ehk kuningad, kelle wõimus kõikide teiste würstide üle ulatas, walitsema saiwad, kutsuti rahwakogu paljalt silmakirjaks kokku; suurwürstiks waliti ikka kõige wanem würstliku sugukonna liige. See wiis, niisamuti kui teine kombe, et iga isa oma riigi ehk walla kõigi poegade wahel ära jautas, sünnitas lõpmata waenu ning werewalamist, ega lõpnud segadused enne, kui üks mees terwe riigi üle walitsema sai ning seda oma wanema poja kätte pärandas.
Usk.4. Usu poolest oliwad wanad Slaawlased looduse-auustajad. Ülemaks jumalaks peeti taewajumal Perun, kes müristas ning wälku lõi, wihma andis ning kuiwa tõi. Tema kõrwal oli päikesejumal Dashbog kõige tähtsam. Muidu auustati weel pääle hulga hääde jumalate ka tigedaid jumalaid, kelle wiha hädaajal mõnikord inimeseohwriga lepitada püüeti. Iseäralikku papiseisust oli üksi mõnel suguharul. Ka usuti elu pärast surma, kuna surnukehad ära põletati ning tuhk kruusidega matusepaikadesse maeti.
