sugukonna juure jõudes ütlesiwad, nagu ajakirjutaja Nestor kõneleb, Slaawlaste saadikud: „Meie maa on suur ja rikas, aga korda ep ole mitte temas; et tulge tänna, olge würstiks ning walitsejaks meie üle!“ Selle kutsumise pääle astus Russi würst Rurik: 862—879.Rurik oma kahe wenna ning sõjameestega teele, jõudis Slaawlaste maale, wõttis ta oma walitsuse alla ning asus ise Nowgorodi, wennad Sineus Bjeloserski, Truwor Isborski linna elama. See oli Wene riigi asutus 862[1].
Esimesed Wene würstid.3. Pea suriwad wennad ning Rurik lautas oma walitsuse nende päranduse ning teiste wabade suguharude üle, nii et riik Peipsi järwelt Wolga jõe keskjooksuni ulatas. Pärast tema surma sai, sest et poeg Igor alles wäike oli, Ruriku sugulane Oleg: 879—912.Oleg würstiks, walitses wägewa käega, laiendas riigi radasid, wõttis Kiewi linna, kus Normanlased Askold ja Dir ka ühe riigi asutanud, kawaluse läbi ära ning tõstis ta Wene riigi päälinnaks; säält sõitis ta lotjade pääl suure wäega Konstantinopoli linna alla, kust alles suure maksu ja tähtsate kaubaõiguste eest tagasi pööris. Pea selle järele suri ta ning nüüd wast hakkas Igor: 912—945.Igor ise walitsema. Tema käis tihti sõjateed, aga õnne tal ep olnud: waewalt suutis ta Türgi sugu harimata Petscheneglasi riigiradadest eemal ning rahutumaid suguharusid sõnakuulmises hoida. Konstantinopolis käik läks ka Greeklaste wahwuse ja tormi läbi tühja ning ta ise langes sönakuulmata Drewljänlaste läbi. Tema surma tasus lesk Olga: 945—957.Olga, kes noore poja asemel walitses, sõnakuulmatuile, nende linna ära põletades ning neid endid allaheitmisele sundides, kibedaste kätte. Pääle selle muretses Olga riigi sisemise korra eest: jautas maakonnad wähemaisse osadesse, kinnitas maksu suuruse ära, ehitas linnasid ning parandas maanteid. Ka tema silm nägi Konstantinopoli ilu, aga rahumõttel: Olga laskis ennast sääl ristida. Kodus andis ta walitsuse ohjad poja Swätoslaw: 957—972.Swätoslawi kätte, kes ema noomimistest ning palwetest hoolimata esiwanemate usust kinni pidas, sest ei ‚ristiusk sõjamehele mitte ei kõlbada‘. Oligi tema elu alaline sõda: Kasarlaste maa wõitis ta Donni, ühe Slaawi suguharu Oka ja Bulgarlaste maa Donau jõe kaldal enese alla. Wiimiste maale tahtis ta elamagi jääda,
- ↑ Walitsewa Russi suguharu järele hüüti maad hiljemini Rossiaks, Russi maaks: nii nimetawad Wene maad tänini Wenelased ise ning kõik Lääne-Europa rahwad. Meie aga hüüame ühtlasi Soomlastega neid Slaawi sugu Wenede rahwa järele, kes wanaste meie naabruses elanud, Wenelasiks: nõnda seletab Dr. Weske.
