sõrmuse ja kepiandmise läbi ammetisse seada‘. Ning et waimulikul seisusel kasinam kautada, seega wähem ilmalikku wõimust karta oleks, andis ta, nagu senni piiskoppidelle kohuseks olnud, walju käsu wälja, et ‚ükski preester abielusse heita ei tohi ega kedagi waimulikku enam edespidi ammetisse ei seata, kes seda mitte kindlal wandel ei tõuta‘. Ning mis Gregorius nõudis, selle täitmist päris ta tingimata: wastased piiskopid ja preestrid pidiwad oma kohtadelt lahkuma, würstide seast alandas keiser Heinrich IV. (§ 109, 2) ennast kõige enne tema wägiwalla alla. Seega oli paapsti üleliigne wõimus rajatud ning wägew küllalt keisrite wasta hakkamas ning kuningaid oma kohtu ette kutsumas, jah, wiimaks krooni andmas ning trooni wõtmas.
II. Järk: Ristisõjad.
§ 128. Ristisõdade esinõuded.
Ristisõda.1. Iseäranis edusalt edendasiwad paapsti wõimust ristisõjad, mis pea pärast Gregoriuse VII. surma algasiwad. Sest tuhanded ja miljonid Kristlasi tõttasiwad, ilma et omas waimustuses seda märkasiwad, kuria tahtmist mööda idasse, ohwerdasiwad sääl oma elu, ilma et ise teadsiwad, Rooma piiskopi hääks, wõitsiwad paapsti kasu pääle püha haua ja Palästina maa islamiusulistelt ristiusule tagasi ning laiendasiwad seeläbi tema walitsust ning wägiwalda. Ning säherdust wõimust, kus terwe ristikogudus tõrkumata kuria käsku kuulas, püüdsiwad paapstid edespidigi, kui waimustus ja idamaine walitsus lõppes, kõigest wäest alal hoida. Sõjaks eneseks andsiwad islamiusuliste rõhumised asja, miska nad Kristlasi surusiwad, kes püha haua äärele, kelle sees Kristuse ihu arwati hinganud olewat, Jumalat paluma ning ka muile pühile paikadelle oma auukartust üles tunnistama Palästinasse rändasiwad. Rõhumised oliwad iseäranis rängaks sest saadik läinud, kui Jerusalem Türklaste käes: 1072.Türklased Jerusalema peremeheks saanud, ning rändajate kaebused riisumise, piinamise ja tapmise üle kaswasiwad aast aastalt.
Amiensi Petrus: 1094.2. Juba mõeldi Roomas Gregoriuse VII. päiwist järele, mil wiisil ristiusuliste waewa wähendada, kui pühalt maalt tagasi tulnud munk Petrus, Amiensi (l. Amiängi) linnast pärit, paapsti Urbanuse II. ette astus, talle elawal sõnal Kristlaste idamaiseid kannatamisi jutustas ning Jerusalema patriarchi palwekirja tema kätte andis. Seda kuuldes ning lugedes käskis paapst Petrust maa ja linna rahwast püha haua päästmiseks sõtta kutsuda. Ning sedamaid rändas munk, jämeda reisiriidega kaetud, kanepiköis wööl, pää ning jalad paljad, Kristuse kuju käes, ratsa eesli seljas maalt maale ning igal pool äratasiwad tema waimustatud jutlused waimustust: ‚abi wagadelle rändajatele!‘ kõlas noore ja wana suust.
Klermonti kirikukogu: 1095.3. Paapst Urbanus II. aga laskis Italia piiskoppide ning preestrite poolt otsuseks teha ‚sõjariistadega püha hauda wäärusuliste käest ära wõtta‘, ning kutsus siis suure kirikukogu Lõuna-Prantsuse maale Klermonti (l. Klermóngi) linna juure kokku. Laialine lagedik, kus kogu ära peeti, oli puupüsti rahwast täis: piiekoppisid, preestreid, munkasid, pääle selle muid inimesi igast seisusest ligidalt ja kaugelt, wiimaks lugemata hulk alamat rahwast oli sinna kokku tulnud ning kõik hüüdsi-
