Üleüldine ajalugu (Bergmann)/2122

Allikas: Vikitekstid
Üleüldine ajalugu
Jaan Bergmann

II. Järk: Saksa maa.

§ 107. Riigi asutus.

Ludwig Sakslane: 843—876.1. Verduni lepingu järele sai Ludwig, liignimega Sakslane, esimeseks Saksa maa kuningaks. Ta walitses tugewa käega ning kindla waimuga: kaitses wahwaste oma noort riiki wäliste waenlaste, Normanlaste (§ 117) ja Slaawlaste (§ 120), wasta ning kosutas seespool maad, kirikuid ning kloostreid asutades ja ewangeliumi wäljalautamise eest hoolt kandes. Kolm poega pärandasiwad tema riigi, aga kõige noorem, Karl Paks: 876—887.Karl Paks, sai pärast wendade warast surma nende osa eneselle; niisamuti pärandas ta hiljemini Italia (§ 115) ja Prantsuse maa (§ 110, 1), nii et kolm riiki tema sõna kuulsiwad ning keisrikroon tema pääd ehtis. Kuid kaua ei istunud Karl III.: 885—887.Karl III. mitte keisritroonil: et ta Normanlastelt kaks korda raha eest rahu ostis, sellepärast wõeti mõlemas riigis walitsusekepp tema käest ära.

2. Tema asemelle waliti Saksa maal ta wennapoeg, wahwa Kärntheni herzog Arnulf: 887—899.Arnulf, kuningaks. Tema ajas Normanlased tagasi, käis mitu korda Italias, tuli Roomast keisrikrooniga tagasi ning kaitses riigiradasid kunni surmani wägewa käega. Aga tema poja Ludwig Laps: 899—911.Ludwigi ajal, keda tema nooruse pärast Lapseks hüüti, tuli õnnetus igast küljest Saksa maa pääle: herzogid hakkasiwad igal pool elule ning igaüks püüdis kuningast hoolimata waljuna isandana walitseda, rusikaõigus wõttis wõimust, tülid tegiwad maa lagedaks, mis järele jäi, rikkusiwad Magyarlased (§ 146) oma rööwikäikudel. Nii oli lugu, kui Ludwig Laps, temaga wiimne Karli Suure wõsu Saksa maal, hauda läks 911.


§ 108. Saksi sugu keisrid: Otto I.

Konrad I.: 912—918.1. Pärast Karli Suure suguwõsa kustumist waliti Franki grahw Konrad I. Saksa kuningaks. Iseenesest tubli mees, ei suutnud ta ometi mitte korratumat riiki kauni järje pääle saata, sest et ühelt poolt wastapanewad herzogid ning grahwid teda alati sõjariistade all pidasiwad, teiselt poolt Magyarlased oma riisumist ei unustanud. Selgeste tundis ta ära, et walitud kuningal, kui ta sõna peaks mõjuma, ju kaunis wõimus kodust oli tarwis kaasa tuua. Sellepärast andis ta surmawoodil oma wennale nõuu kuninglikud märgid oma siiamaalse waenlase, wägewa Saksa ja Thüringia herzogi Heinrichi, kätte wiia, sest ‚saada tema kuningaks, siis wast wõida rahu riiki tulla‘.

Heinrich I.: 919—926.2. See sündis ning Saksi herzog astus kui Heinrich I. auujärjele: seega algas Saksi sugu keisrite walitsus ja wältas 919—1024. Heinrich I. oligi mees, nagu aeg nõudis: tugew keha ning erk waim ühtlasi suutsiwad lagunewat riiki ühendada ning wäliseid waenlasi eemalle peletada. Kõige päält sundis ta wõimsad, herzogid ning grahwid, osalt armu, osalt hirmu läbi sõna kuulma, wõttis siis Lothringia maa Prantslastelt ning Schleswigi maa Daanlasilt ära ja asutas Slaawlaste wasta isemaakonna; wiimiste sekka püüdis ta ka ristiusu seemet wälja külwata. Aga tema tähtsam töö oli alles tegemata: riigi pääwaenlased, Magyarlased.Magyarlased, käisiwad enne kui pärast iga aasta oma ratsasalkadega maad laastamas. Nende wasta ep olnud riik weel mitte tugew küllalt, sellepärast tegi Heinrich nendega 9  aasta pääle sõjariistade rahu. Seda aega tarwitas ta riigi kinnitamiseks. Tema parandas ratsawäe asutamise läbi sõjawäe seadust, kohendas kindlused tugewamaks, ehitas uusi juure, iseäranis riigi idasõrwas; ning et keegi Saks linnas elada ei tahtnud, sundis ta iga 9 mehe päält üht walli taha asuma, kuhu päälegi kroonuaidad, mis kolmanda osa põllusaagiga täideti, ja sõja ajaks kaunis osa warjupaiku ehitati. Et aga niisugusist kindlustest aega mööda linnakesed wälja kaswasiwad, nimetati nende asutajat kuningat linna-ehitajaks. Senni jõudis rahu aeg mööda ning Heinrich wiskas maksunõudjatele kärnase koera ette, kellel saba ning kõrwad ära lõigatud, ja hüüdis: „Kes muud maksu nõuab, tulgu wõtku ise!“ Saadikud läksiwad kange ähwardamisega ära ning lugemata Magyarlaste hulgad woolasiwad, kõike, mis ees leidsiwad, ära häwitades, üle Saksa maa. Aga Merseburgi lahing: 933.Merseburgi lahingis 933, kus mõlemilt poolt suure wiha ning wahwusega wõideldi, sai Heinrich wõitu, nii et Magyarlased oma leeri kõige täiega maha jätsiwad ning rutuga koju põgenesiwad, kust nad nii pea enam tagasi ei julgenud tulla.

Otto I.: 936—973.3. Pärast Heinrichi I. surma krooniti tema poeg Otto I., keda ka „Suureks“ kutsutakse, riigiwürstide läbi suure auuga kuningaks 936. Kindla tahtmisega ning õiglase meelega astus ta oma isa jälgisse ning püüdis riiki sisemisis ja wälisis asjus igapidi kosutada. Aga werised wõitlemised wastikute riigiwürstide ning oma wendade wasta tegiwad ta esimesed walitsuseaastad kibedaks; ometi käis õnn tema kannul, nii et mässajad, kes mitte armu ei otsinud, põgenedes surma leidsiwad. Et seeläbi mitmed würstiwallad oma walitsejast ilma jäiwad, andis ta nad oma Sugulased laenulised.sõpradelle ning sugulastele laenuks, sest sellel kombel lootis ta oma auujärge kõige enam kinnitawat. Nii andis tema Lothringia wäimehele Konradille, Schwabi maa poja Ludolfi walitseda, Baieri maa wenna Heinrichi kätte, kellele mässamise andeks annud, ja oma päranduse, Saksi maa, sõbra wahwa Hermann Billungi käe alla. Seda wiisi oma wõimust toetades wõis ta riigiradade laiendamise pääle mõtelda. Kõige päält Daanlaste wastas.läks ta ise Daanlaste wasta, kus Hermann Billung iseäranis tegew oli, asutas ära wõidetud maale mitu piiskopkonda ja sundis Poolakad (§ 121) ning Böömlased eneselle maksu maksma. Pea pärast seda sai Otto mahti Otto Italias.Italiasse minna, et sedagi maad, ehk küll mitte Saksa maa õnneks, riigiga ühendada. Sest sääl oli kuningas lapsita surnud ja riigi oma noorele abikaasale pärida jätnud ning see, nimega Adelheid.Adelheid, hüüdis Otto omale Ivrea grahwi Berengario surumiste wasta appi. Otto läks ja Berengario pidi ennast tema alamaks tunnistama. Adelheidi aga kosis lesk kuningas ära ning sai seeläbi õiguse Lombardia krooni üle kätte. Kuid rahutumaid sõnumeid kodumaalt kuuldes nimetas tema Berengario Lombardia riigi laenuliseks ning tõttas ise rutuga koju. Siin ootas teda pärast mässamise waigistust, mis äraoleku ajal poeg ja wäimees, isa teisest abielust omale kahju kartes, põlema sütitanud, hoopis rängem wõitlemine. Sest Magyarlased tuliwad, nagu teada anti, nii suurel hulgal Saksa maa poole, kui keegi enne ep olnud näinud. „Meie hooste suud — ähwardanud nad — peawad Saksa jõed ja järwed tühjaks jooma ning nende kabjad linnad pihuks lööma!“ Kuid juba Augsburgi linna juures sai Otto neile wasta ning Lechwälja lahing: 955.Lechi jõe lagedikul algas 955 werine lahing, kus õhtuni wõideldi, kunni Magyarlased põgenesiwad, nii et nad enam millalgi wõiduhimus üle Saksa raja ei tulnud. Wahe ajal oli Berengario Italias oma laenuwande ära unustanud ning igapidi oma tahtmist mööda maad ja rahwast rõhunud ega mingist noomimisest hoolinud, nii et Otto 2. korda Italias.Otto teist korda Alpidest üle pidi minema, rahutuma würsti ammetist lahti heitma ning Lombardia krooniga oma pääd ehtima. Ka Otto Roomas: 962.Rooma läks ta ning Petruse kirikus pani paapst temale ja Adelheidile Rooma keisrikrooni pähä, kuna Roomlased wanduma pidiwad ‚tulewikus iial tema ning järgmiste keisrite tahtmata ega teadmata paapstit walida ega ammetisse seada‘. Wiimist wannet ei täidetud küll mitte, aga Saksa kuningad, kes alati ühtlasi Rooma keisri auu osalised oliwad, püüdsiwad tema täitmist wäewõimul tõeks teha: seeläbi algasiwad alalised „Rooma sõidud,“ mis riigile palju werd ning kulu maksis, ehk küll teiselt poolt Sakslaste silmaring kaugemal käies ning rohkem nähes laiemaks läks. Otto isegi käis weel korra Italias, kus ta wastapanewaid Roomlasi karistas, poja Otto keisri nime pärijaks kroonida laskis ning temale, ehk küll wast pikema sõdimise järele, Greeka keisri tütre Theophano abikaasaks kosis. Koju jõudes pidas ta Quedlinburgi riigipäew: 973.Quedlinburgi linnas toreda riigipäewa ära, kus kõigilt maadelt, mis tema walitsuse all, saadikud alandlikult kingitusi auujärje ette tõiwad. Aga ka mujalt riikidest, nagu Konstantinopolist ja Wene maaltki, ilmusiwad saadikud tema ette. See oli tema wiimaue auupäew, sest weel selsamal aastal, 973, suri Otto I. ning maeti Magdeburgi pääkirikusse maha.

Otto II.: 973—983.4. Keiser Otto II. oli küll oma isa waimu ning tahtmise, aga mitte tema õnne, pärinud, sest kõige oma walitsuse ajal ei saanud ta mahti sõjariistu käest ära panna. Esmalt pidi ta rahutumaid Saksa wõimsaid tallitsema, siis Prantsuse kuninga Lothariga sõdima, kes Lothringia maad ära tahtis wõtta, mis aga keisri südidus ära keelis; niisamuti pidi ta Italias mõegateraga Theophano kaasawara kätte nõudma. Wiimses sõjas wõideti keisri wäed nii täieste ära, et tema ise, merde hüpates ning laewale ujudes, waewalt eluga pääsis. Kuid pea pärast seda suri ta palawikku ning jättis riigi oma kolmeaastaselle pojale, Otto III.: 983—1002.Ottole III. Wähe-ealise keisri asemel walitses esmalt Theophano, pärast tema surma Adelheid. Senni kaswas Otto, ema ja wanaema hoole all, keha ning waimu poolest: õpetatud Gerbert tutwustas teda kõige selleaegse teadmisega, nii et ta teadustes enamiste kõigist oma ajalistest mööda jõudis. Tänuks awitas keiser, kui täisealiseks sai, tema paapsti nime alla. Otto III. ise tõttas Rooma, laskis sääl eneselle keisrikrooni pähä panna ning mõtles endises maailma päälinnas suured plaanid wälja, kuda ‚temagi terwe ristirahwa pääks ning Room tema päälinnaks wõiks saada‘. Aga säälsed mässamised sundisiwad teda esmalt Saksa maale tagasi tulema. Siit rändas ta aastal 1000, mil maailma otsa kardeti, Praga linna Preislaste apostli, püha Adalberti, haua pääle palwet tegema, aga säält jälle Aacheni linna, kus tema Otto III. Karli Suure haua ees: 1000.Karli Suure haua lahti laskis wõtta, et ‚selle wägewa mehe luid nähes ennast suurile tegudelle waimustada‘. Ja ta läkski kindla nõuuga Italiasse ‚Rooma linna riigi päälinnaks teha‘. Kuid enne täideminekut langes nõuu noore keisri enesega hauda. Siis waliti kadunud Ottode sugulane Heinrich II.: 1002—1024.Heinrich II. keisriks, kelle wahwa käsi riiki wäliste waenlaste, nagu Poolakate ja Itallaste, wasta kaitses, ning seespool, „rusikaõigust“ tallitsedes, toetas. Ka tema käis Roomas, kus paapst teda krooniga ehtis ning talle päälegi kuldse riigiõuna, mis sest saadik kuningate ja keisrite auumärkide hulka loetakse, maailma walitsuse täheks kätte andis. Temaga suri 1024 wiimne Saksi sugu keiser.


§ 109. Franki sugu keisrid: Heinrich IV.

Konrad II.: 1024—1039.1. Heinrichi II. surma sõnum kutsus rahwa Rheini jõe äärde kokku, kus Franki grahw Konrad II., kellega Franki sugu auujärje pääle sai ning sinna 1024—1125 jäi, keisriks waliti. Tema pidas, nagu selleaegsil rüütlitel wiisiks, sõjariistade auu ülemaks kui rahulist walitsust, käis Italias, kus Lombardia ning keisrikrooni pähä päris, ning ühendas, ehk küll wast mõnesuguse wõitlemise järele, omale päranduseks lubatud Burgundia riigi ots: 1102.Burgundia riigi[1] Saksa maaga. Tema poja Heinrich III.: 1039—1056.Heinrichi III. ajal oli Saksa riik kõige wägewam ning kõige suurem, sest ta wõimus käis üle paapstigi, kelleks ta üksteise järele kolm Saksa piiskoppi walida laskis, ning kodumaal andis ja wõttis ta herzogitelt nende riigid, nii kui ta meelest hää oli; isegi Poolakad, Böömlased ning Magyarlased pidiwad talle maksu tooma. Sisemiste tülide wähendamiseks tõstis ta Burgundias pruugitawa Jumala rahu.„Jumala rahu“, kelle järele kesknädala õhtust esmaspäewa hommikuni keegi mõeka ei tohtinud kätte wõtta, ka Saksa maal seaduseks. Weel oli ta täies mehe eas, kui surm teda kõige riigi kahjuks ära kutsus.

Heinrich IV.: 1056—1106.2. Järgmine keiser, Heinrich IV., oli, kui isa suri, wast kuueaastane. Walitsuse ohjad jäiwad sellepärast esmalt ema Agnese hoolde, kunni auuahne Kölni pääpiiskopp Hanno.Hanno noore kuninga oma woli alla sai ning walitsuse enese kätte kiskus. Ometi ei suutnud ta kaua Heinrichi oma walju ülewaatamise all hoida, sest Bremeni pääpiiskopp Adalbert.Adalbert wiis tema, kuna Hanno Roomas käis, enese toredasse elukohta. Siin laskis piiskopp poisikest teha, mis süda iganes himustas, ning rikkus sellel kombel tema meele ära, seda enam, et ta oma kaswandiku südamesse igapidi würstide põlgamist ning Saksi soo wihkamist püüdis istutada, sest Saksi würstid oliwad korra tema püüdmist, ‚Saksa maa esimeseks piiskopiks saada‘, tühjaks teinud. Ja waewalt oli Heinrich 15 aastat wana, kui piiskopp teda täisealiseks tunnistas, ehk ta küll ise noore kuninga nõuuandjaks jäi. Saksi maale Goslari linna jäädawalt elama asudes rõhus Heinrich würstisid ja rahwast kange orjuse ning suurte maksude läbi, sest hulga sunnilosside ehitamine ning kergemeeleline elu maksis palju kulu. Ning kui weel Saksi herzog Magnus wangi wõeti, Saksi sõda: 1073.ajas wihane rahwas kuninga ära. Põgenejale aga ei tahtnud keegi appi tulla, kunni Harzburgi ärahäwitamise juures ka kiriku ning kuningliku haua külge toorel kombel puuduti. Kuid wõidu järel arwas Heinrich endist wiisi elada tohtiwat ning hakkas nüüd Saksilasi õiete suruma. Sääl kaebati paapstille. Ja wägew Gregorius VII. (§ 127, 3) käskis Heinrichi Rooma wastutama tulla. Selle toreda nõudmise eest laskis kuningas teda Saksa piiskoppide läbi ammetist lahti mõista, mis pääle Gregorius Heinrichi kirikuwande alla pani. Sääl tõutasiwad riigiwürstid, kui kuningas mitte aasta ajal wande alt lahti ei saaks, uut walida. Seda kuuldes tõttas Heinrich IV. Kanossas: 1077.Heinrich, kui ükski kõne ega palwe ei mõjunud, 1077 kesk talwel üle Alpide, aga pidi Kanossa lossi wärawa ees, kus Gregorius seekord wõerusel oli, kolm päewa palja jalu, karune kirikunuhtluse aluse särk seljas, ootama, enne kui paapst palujalle armu kuulutas. Sellegipärast walisiwad Saksa würstid, sest et Heinrich, nagu nad nõudnud, mitte wastutama nende kogu ette ei ilmunud, Schwabi herzogi Rudolf wastikkuningas: 1077.Rudolfi wastikkuningaks, keda paapstki uue krooni saatmise läbi selle auu sees kinnitas. Et aga Rudolf, kellel lahingis parem käsi otsast löödi, pea suri ning rahwas seda Jumala nuhtluseks pidas, kaswas Heinrichi wägi jälle, nii et ta „Kanossa häbi karistama“ Italiasse läks, Rooma ära wõttis, Gregoriust „Inglikantsis“ ümber piiras, kust teda aga Normanlane Robert Guiskard (§ 119, 2) ära päästis, ning uue paapsti läbi ennast Heinrichi IV. kroonimine: 1084.keisriks kroonida laskis. Kuid keisri kroongi ei toonud Heinrichile rahupäiwi: weel kahe wastikkuninga ning oma lihaste poegade wasta pidi ta wõitlema ja wiimaks murest muljutud kirikuwande all Heinrich IV. †: 1106.surema. Surnukehagi pidi wiis aastat pühitsemata paigas kõdunema, kunni paapst wandest wabastades luba andis teda keisrihauda matta.

Heinrich V.: 1106—1125.3. Järgmine keiser Heinrich V. oli oma isa wasta wõideldes paapstiga käsi käes käinud, nüüd aga läks ta piiskopi walimises, kus mõlemad walimise õigust ainult omale nõudsiwad, temaga sedamaid tülisse. Ta wõttis paapsti wangigi ega hoolinud edespidi oma nõudmistes ähwardustest ega kirikuwandest. Wiimaks lepiti Wormsi konkordat: 1122.Wormsi konkordadi läbi kokku, mis järele paapst piiskopile, keda üksi keisri ehk tema saadiku ligiolemises waliti, sõrmuse ning kõwera kepi läbi waimulikud, keiser sirge kepikese läbi ilmalikud õigused osaks pidi andma. Heinrich suri ning temaga wiimne Franki sugu keiser 1125. Saksa maa kuningaks aga waliti Saksi herzog Lothar I.: 1125—1137.Lothar I. (§ 134, 1).

  1. Burgundia riigi päralt oli sellel ajal tükk Helvetia maad ning terwe kakupoolne Prantsuse maa.