Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/219

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
55
Keskaeg. II. osa. 2. piir: II, §§ 131. 132. Inquisition.

ka Lääne-Europas põhjas ning lõunas ristisõdasid. Nimelt sündis seda Hispanias Muhametlaste wasta, kuhu Portugalia riik asutati (§ 138, 2), Ida-Saksa maal pagana-usku Slaawlaste seas, kõige wõimsamalt aga Liiwi (§ 149) ja Preisi maal.Preisi maal. Wiimses paigas elas wanaste Littawi sugu waba Borussi rahwas: oma würstide ja pääpappide juhatuse all haris ta põldu, kaswatas karja ning auustas hoolega oma loodusejumalaid. Aga ristiusku ei tahtnud nad mitte wasta wõtta: Böömia piiskopp Adalbert: † 997.Adalbert, kes nende seas armuõpetust kuulutada püüdis, saadeti surma, Poolakad, kes neid ristiusu läbi oma walitsuse alla suruda nõudsiwad, aeti wägiwallal tagasi. Sääl paluti paapstilt abi paganate pimeduse kautamiseks. Ning Innocentius III.: 1198—1216.Innocentius III., kes kõigist Petruse auujärjel istujaist kõige wägewam oli, käskis Boruslaste wasta ristisõda alustada. Ometi ei mõjunud ristisõdijate riisumised enne, kui Liiwi „mõegawennaste ordo“ kombel (§ 149, 4) Saksa ordo sinna jäädawalt elama asutati. Sest siis algas maa pärisrahwaga wõitlemine elu ja surma pääle, mis ordomeistri Hermann Balk: 1230.Hermann Balki ajast pääle 50 aastat wältas, kunni Borussi rahwas ära kautatud, maa ordo omaks saanud ning wiimsed endise rahwa riismed Sakslaste sekka ära sulanud oliwad.

Ristisõidud ketserite wasta.2. Niisamuti põlesiwad Innocentiuse III. ajal ristisõjad „ketserite“ wasta. Sest juba ammu oliwad siin ja sääl mõned mehed katoliku kirikust, kelle õpetusi nad kõiki tõeks ei suutnud pidada, ära lahkunud ning enam ehk wähem kirja põhja pääl uusi ususeltsisid asutada püüdnud, mis aga piiskoppide hool korda ei lasknud minna. Kuid Lõuna-Prantsuse maal oli, iseäranis Toulouse grahwiriigis, 12. aastasajast saadik hulk rahwast Rooma kiriku maha jätnud ning isekogudusi asutanud; üks osa neist, Waldalased.Waldalased, toetasiwad endid enam apostlite õpetuse pääle ning püüdsiwad nende eeskuju järele oma elukorda ära seada; teine osa, keda nende pääpaiga järele Albylased.Albylasiks hüüti, segasiwad ilmalikka ning waimulikka õpetusi segamini ning lautasiwad õpetusi, mis hoopis kirikuwastased oliwad. Mõlemaid noomiti piiskoppide poolt kiriku warju alla tagast pöörda; aga kui seda kuulda ei wõetud, käskis Innocentius Albylaste sõjad.Albylaste wasta ristisõda kuulutada. Ning 20 aastat woolas ketserite weri, kus ühelegi armu ei antud, kunni niihästi Albylased kui Waldalased ära kautatud oliwad ning mõned ainukesed kõrwalistesse Alpi orgudesse peitu pääsesiwad. Et aga kirikust lahkujate arw edespidi mitte enam nii ei kaswaks, asutas paapst Gregorius IX. hirmsa Inquisitioni kohus.inquisitioni kohtu, kellel ammetiks oli piinariistade abil ketserisid üles otsida, tunnistamisele sundida ning ühes nende abiliste ja salgajatega surma saata.


§ 132. Ristisõdade tähtsus ning mõju.

Ristisõdade tähtsus üleüldse.1. Ehk küll ristisõjad pääle 7 miljoni inimese elu ja lõpmata palju kulu maksnud ning rääkimata ahastust ja kahju kodu- ning wõeralle maale oliwad sünnitanud, sellegipärast ep olnud nemad mitte asjata ebausu sünnitused ega ilma jäädawa tähtsuseta maailma historia kohta. Sest pääle selle, et elaw waimustus kaasaminejate hinge ajuti kõrgemate mõtetega ning tundmustega ülendas, muutsiwad idaskäigud ristirahwa elukorda ning seisust koduses ja awalikus elus, edendasiwad kunsti ning teadust, mõjusiwad usu ja kombete, korra ja walitsuse asjusse mõnesugusel wiisil, osalt kahju tuues, osalt kasu luues. Üleüldse aga