Lehekülg:Üleüldine ajalugu Bergmann 1879.djvu/220

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
56
Keskaeg. II. osa. 1. piir: II, § 132. III, § 133. Keiser ja paapst.

on ristisõdade lugu üks kõige tähtsamaist lehekülgedest nii hästi üleüldises kui ka hariduse ajaloos.

Tähtsuse awaldused.2. Kõige päält andsiwad ristisõjad asja hulga ristiusku riikide asutamiseks: mitte üksi Uued riigid.möödaminewaid kuningriikisid ning würstiwaldasid ei sündinud nende abil idas, waid ka jäädawaid läänes, nagu Portugalia kuningriik (§ 138, 2), Liiwi (§ 149) ja Preisi (§ 131, 1) ordowalitsused. Hoopis suuremal mõedul weel mõjusiwad idaskäigud Europlaste Waimu elu.waimu-elusse: õpiti wõeraid maid ning rahwaid, nende kombeid ja haridust tundma, mis silmaringi igapidi laiendas, uusi mõtteid äratas ning tegewuses käekäiki, teadust, iseäranis maadeteadust, ning kunstisid, ühe sõnaga, haridust edendas. Seesama lugu oli Üleüldine elukord.üleüldise elukorraga. Rüütlid jäiwad kaua kottu ära ehk saiwad waimulikuks ordoliikmeks, mis läbi ühelt poolt würstide wõimus kaswis, teiselt poolt üks jagu talupoegi, osalt sõttaminejate armu, osalt sõjast osawõtmise, osalt ärakargamise läbi, pärisorjusest pääsis ning waba põlluharija seisust alustas, kuna põllutöö idast kaasa toodud toidutaimede läbi uut jõudu sai. Linnad iseäranis kosusiwad laialisema kauplemise ning käsitööde kaswamise abil. Paapst ja kirik.Kõige suurem kasu aga oli paapsti päralt, kelle käsku terwe Lääne-Europa kuulma õppis. See wasta oli usule ja kombetelle ida maade tutwustus kahju toonud: armutu werewalamine toetas südame toorust, kaasa toodud „pühad asjad“ edendasiwad ebausku, idamaised kõlbamata kombed oliwad mitmelle meele jäänud ning püüdsiwad kodumaal kaunist eluwiisi rikkuda.



III. Järk: Paapsti wõimus Saksa maal.

§ 133. Keisri ja paapsti wastastikune seisus.

Keiser ja paapst.1. Ristisõjad oliwad Rooma kuria wõimuse liiga kõrge järje pääle awitanud, kui et keiser temaga oleks wõinud weel ühewääriline olla. Aga ühewäärilised pidiwad mõlemad olema, kui nad wanaaegiste Rooma keisrite kohusi täita tahtsiwad: teine pidi teist rahwaste kaswatamises toetama, õpetamises awitama, juhatamises täiendama, kui kõiges üksikud ning terwe rahwas ühte wiisi õigust, tulu ja kasu pidiwad osaks saama. Keiser pidi sellepärast õiguse hoidja ning wälise rahu kaitsja olema, paapst kristliku elu ja kirikliku korra üle walwama. Astus teine sellest piirist wälja, siis oli rahu rikutud, sest allajääja püüdis oma wana tähtsust kätte saada, ehk, kui wõimalik, oma korda teisest ülemalle tõusta. Sellest püüdmisest wõsus alaline wõitlemine keisri ning paapsti wahel.

Welflased ja Ghibellinlased.2. Üksina ei suutnud kumbgi midagi teha: abimehi pidi mõlemil oma osa olema. Ja tõeste jagunes riik kahte liiki: ühed hüüti Ghibellinlasiks, teised kutsuti Welflasteks. Ghibellinlased hoidsiwad keisri poole, kes kui riigi ilmalik ülemwalitseja kõige wõimuse oma kätte pidi ühendama, kuna würstid temalt oma õigused saiwad, paapstille üksi waimulik walitsus jäi. Welflased seisiwad paapsti poolt, kellelt nad, sest et oma wolil elada nõudsiwad, keisri wõimuse wasta abi lootsiwad ning selle eest kurialle ka ilmalikku walitsust soowisiwad. Mõlemad liigid, keisrid ja paapstid ees otsas, oliwad teisest ristisõjast saadik enam kui sada aastat ühte puhku sõdimas ning werejõed woolasiwad taga walusamalt, mida kauemini wõitlemine wältas, ega jäänud enne soiku, kui Ghibellinlased ära kautati.