kes siingi oma walitsust kinnitada tahtis, rüüstades ja põletades maad laastasiwad. Ometi jäi Soome maa rahus Rootsi päralt. Pisut hiljem, piiskopi Arwid Kurki: 1510—1523.Arwid Kurki päiwil, nõudis Daanlane maad eneselle, aga temagi pidi, ehk küll alles mitme-aastase wõitlemise järele, tühjalt koju pöörma. Nii oskas Rootslane enese omandusõigust mõegateraga alal hoida.
Soome maa sisemine kord keskaja lõpul.2. Ei wõinudgi Soomlased oma isandate üle nuriseda: kõige selle aja oli, ehk küll waenuleek wahel takistamas käis, Soome rahwas igapidi edenenud. Walitsuses nimetati üksi pääülemad enamiste Rootslaste seast, alamad ammetnikud ja kohtumõistjad waliti Soomes sündinud meeste hulgast. Talurahwal ep olnud muud koormat kui kroonumaksud; seda tasuti esiotsa wiljaga, hiljemini rahaga, mis iga kihelkond oma hingede arwu järele walitsusele kätte muretses. Mõisniku seisus ei tunnud kroonumaksusid, pidi aga oma kulul ratsamehina sõjateed käima. Selle õiguse osaliseks wõis ka talupoeg saada, kui tal kuninga asemiku otsuse järele sellewääriline warandus ning osawus omaks oli. Terwe maa iseõiguste eest aga seisis alati waimulik seisus: Turu piiskopp walwas hoolega, et rahwalle uut koormat kanda ei antud ega ammetnikkude poolt liiga ei tehtud. Ka kirikliku elu ning rahwahariduse eest kanneti jõudu mööda hoolt, nii pikalt kui keskaja lõpul üleüldse wõimalik oli.
§ 168. Eesti maa.
Eesti maa 14. ja 15. aastasajal.1. Eesti maal, kus pärisrahwas pärispõlwe peidus wiibis (§ 150, 3), kestis Liiwi ordo walitsus ühte soodu. Küll oli ülem walitsus Saksa ordo kõrgemeistri käes, kes Marienburgi linnas asus ning Liiwist sõnakuulmist, sõja ajal abiwäge ning ajuti maksu päris, aga Liiwi ordomeister oskas ometi pea-aegu igas tükis oma tahtmist täita. Harwaste ulatasiwad Liiwi sõjamehed Preisi maale, maksu ei annetud iialgi, oma woli hoieti alal, ‚sest muidu ei wõida Wene rada, kust waenulised salgad wahel sekka maad rüüstasiwad, mitte hästi walwata‘. Aga enam aega ja jõudu, kui raja kaitsmiseks, kulutati koduseis tülides: ordomeister, pääpiiskopp, Riia linn, igaüks tahtis walitsemises esimene olla ning et see wõimalik ep olnud, leekis alaline waenuloit nende keskel, mis paapst ja kõrgemeister asjata kustutada püüdsiwad. Seega ei wõinud walitsejate wõimus mitte hästi kosuda. Seda enam saiwad rüütlid ning mõisnikud, sest et walwajat ep olnud, mahti oma woli kaswatada, nii et wiimaks igaüks enese omanduses ennast isewalitsejaks pidas.
Liiwi ordo: 1347—1494.2. Liiwi ning iseäranis Saksa ordo jõudsiwad 14. aastasaja teisel poolel üpris tugewa järje pääle. Kniprode: 1351—1382.Winrich von Kniprode, kelle ajal Leedulased mitmel puhul ära wõideti, oli kõige wägewam kõrgemeister. Kuid tema surmaga lõppes Saksa ordo õnn: Poola kuningad (§ 163, 3) hakkasiwad ta piirisid suruma, tükk tüki järele lõigati maa küljest ära, kunni 2. Thorni rahu: 1466.teises Thorni rahus 1466 Preisi maa Poola alamaks tunnistati. Liiwi ordo aga jäi iseriikina walitsema ning ordomeistrid kaitsesiwad teda nii hästi Wenelaste kui Leedulaste wasta, ehk küll idas ja lõunas ordo maid mitu korda laastati. Juhtus ka, et ordomeistrid wahest kiuste pärast waenlasi piiskopi maid rüüstada lasksiwad, nagu 1426 Rutenberg: 1426.von Rutenberg, kes Now-
