Sokrates ütles: „Tule minuga: mina tahan seda sulle ütelda!“ Ja see sündis. Aga kõik tema õppijad armastasiwad teda, nii et nad teda iial maha ei jätnud. Eukleides.Eukleideski tuli iga päew Megara linnast Athenasse, et tema õpetust kuulda, ja kui surmanuhtluse ähwardusel sõda Megarlasi eemal hoidis, tuli tema ometi naesterahwa riietes wärawast sisse oma õpetajat kuulma.
Sokratese kodune elu.4. Sokrates ise oli loomu poolest äkiline, aga ta oli nii iseenese üle wõimust saanud, et teda mingi asi wihale ei äritanud. Nõnda naeratas ta kord, kui üks mees wihal talle kõrwalopsu andis, ‚et halb asi olla, kui inimene mitte ette ei teada, millal kiiwrit tarwis oleks pähä panna‘. Ja teine kord kostis ta, kui talle kaebati, et temast keegi paha kõnelenud: „Eks ta peksku mind pääle, kui aga mind ennast mitte juures ep ole.“ Kõige enam oli tal aga oma riiaka naese Xanthippe.Xanthippe läbi kannatada. Ühe korra käratses Xanthippe hulk aega, ilma et Sokrates talle sõna oleks wastanud, kui ta aga wiimaks wälja astus, kallas naene talle potitäie wet aknast kaela. Sokrates naeratas: „Eks Kõue kannul käi ikka külm wihm!“ Iial ep olnud ta pahane ega tusane. Tõsine oli ta meel, aga nalja ei pelganud ta mitte, waid tarwitas teda kõne karastuseks sagedaste. Liht oli ta elukord, aga korra pärast pidi kõik olema ega sallinud ta koguni kohendamata ja katkist kuube. Sokrates riigi wasta.Oma isamaa hääd ja kasu nõudis ta alati taga. Ülemaid kui ka seadust käskis ta auustada ja nende sõna kuulda, sest et Jumal kõik olla seadnud, kartmata kuulutas ta igaühe wasta, mis ta mõtles ja hirmuta wõttis ta mõega kätte ning wõitles mitmes lahingis wahwaste isamaa eest. Korra päästis ta Alkibiadesegi surmast, mis see talle teises lahingis jälle kätte tasus.
Wastalised.5. Oma õpetuse ja südi kõne läbi, kui ka okkaliste küsimuste ja kostuste läbi, äritas ta mõned mehed, iseäranis sophistid, wihale, kes temalt oma kukrulle kahju kartsiwad. Ja pärast sõja lõpetust pidasiwad mõned demokratlased teda riigi waenlaseks, sest et mõned tema jüngrid terawaste demokratia wasta rääkisiwad. Kaebus.Nemad kaebasiwad tema pääle, „et ta walejumalaid õpetada, noore soo ära rikkuda, maale ja linnale suurt kahju teha.“ Sokrates kutsuti kohtu ette: ta tunnistas omas wastutamise kõnes, ‚et ta 30 aastat tööd teinud, mitte salajas, waid ilmsi, üksi oma riigi osalistele hääks ja kasuks; et ta seega jumalikku tahtmist täitnud ja mitte walejumalaid kuulutanud; et ta mitte noort sugu ei
