{{nr||Wana aeg. Greeka rahwas. 3. piir: III, § {{{2}}}
kes kalli raha eest waletarkust õpetasiwad: nad wõisiwad iga asja üle kaksipidi rääkida, tõt kergeste waleks ajada, aga ka walet tõeks käända; waidlemine ja kawal kõne oli nende wõti, miska südamete uksi tarwitust mööda lahti wõtsiwad. Usk oli halpus nende meelest ja lootus tühi: kawalus, osawad kõnekäänud, peenike pettus, see oli nende usk ja nende jumal. Ja niisuguseid õpetusi ostsiwad kalli hinna eest need, kes pärast rahwa juhatajaiks tahtsiwad saada!
Sokrates.2. Ometi oli üks mees Athenas, kes petiste wasta üles tõusis ja sõnaga ning teuga häädust ja õigust, usku ja kombeid õpetas, jah, ainu Jumala tundmisest mitte kaugele ei jäänud. See mees oli Sokrates. Tema oli ühe kujuraiuja poeg ning oli ise seda ammetit 30. eluaastani pidanud. Siis aga jättis ta pöitle ja wasara maha ning hakkas mõttetarkust järele uurima: pääseaduseks tegi ta iseeneselle selle sõna, mis Delphi templi ukse pääle oli kirjutatud: „Tunne iseennast!“ Sokratese õpetus.Tema õpetas, et ‚ilma Jumalata midagi ei wõi sündida, mis hää oleks, ega olla, mis kõlbaks: et häädus ja wagadus üksi sääl aset peab, kus wiisakas elukombe ja jumalakartus elul on; et jumalakartus ja korrapäraline elu kõige tarkuse hallikas ja kurjale südamelle kõik teadus asjata on; et iga mehe kohus on paha peletada ning kurja kahandada, aga hääd edendada ning kaunist kaswatada‘.
Sokratese õpetuse wiis.3. Aga seda õpetust ei kuulutanud Sokrates mitte kalli raha eest koolis ega kunstlikus kõnes kõnetoolilt, waid ta õpetas hinnata igal pool, kuhu ta läks: turul ja teel, uulitsal ja hoone all, laua ääres ja sõjaleeris, kus aga kuuljaid oli. Ja ta ei õpetanud mitte kohe katekismuse kombel, waid juhatas õpetatawa osawate küsimuste waral sinna, kus ta ise oma rumalusest ehk wõeriti mõttest aru sai. Sokrates ja Alkibiades.Nõnda märkas ta kord, et noor Alkibiades liig arg oli, kõnet rahwa ees pidada. Kohe küsis ta: „Kas sa tõeste kardad kingsepa ees kõnelda?“ „Ei sugugi!“ „Aga katelsepp ajaks su aralt minema?“ „Ei poolegi!“ „Kuid kaupmehe ees läheks su süda sedamaid hirmu täis?“ „Mitte maiku!“ „Noh — ütles nüüd Sokrates — niisugused mehed on Athena rahwakogul: kui sa üksiku ees hirmu ei tunne, miks sa siis kogu kardad?“ Sokrates ja Xenophon.Teine kord juhtus ta noorele Xenophonile kitsas uulitsas wasta. Noormees oli ta meele pärast ja ta hoidis oma kepi põigiti teel ette: „Ütle mulle, kust jahu ostetakse?“ „Turult.“ „Aga õli?“ „Säältsamast.“ „Aga kuhu minnakse targaks ja wagaks ning wooraks saama?“ Noormees lõi silmad maha, aga
