Serviuse seaduse ümber ning tegi mis süda kutsus ja mis ta enese meelest hää oli. Rahwast koormas ta wäga teuorjusega: tema ehitas Rooma uhked hooned ja sundis rahwast wägisi tööle ja maksule. Ja sest weel mitte küll: tema tappis hulga senatorisid ära ja saatis kõik oma sugulased surma. Üksi Brutus jäi elusse, sest ta pidas teda tema juhmi olemise pärast nõdrameeleliseks. Kui Tarquinius sedawiisi 25 aastat rahwast oli piinanud, sai ta lõeg täis. Kuningriigi lõpetus: 510.Teda aeti kõige perega minema aastal 510.
Äraajamise põhjendus.4. Tarquinius oli parajaste sõjas, kui tema noorem poeg Sextus leerist koju minnes wagale Lukretialle ülekohut tegi, mis see oma mehele, keda ta ruttu sõjaleerist koju kutsuda laskis, ära rääkis ja ennast mõegaga meeste silma ees läbi pistis. Sääl kahmas Brutus werise mõega kätte, näitas rahwalle ning nõudis tyrannuse ära-ajamist. Sedasama tegi ta leeris, kust kuningas parajaste ära oli Rooma minemas. Aga linna wärawad pandi kinni ja ei lastud teda mitte sisse. Kohkudes tõttas ta sõjawäe juure tagasi, aga ka siin ei lastud teda ligigi. Täis wiha ruttas Tarquinius Etruria maale. Nõnda lõppis kuningate walitsus Roomas, kuna ta Kuningriigi wältus.243 aastat oli kestnud. Rahwakogu muutis maa Brutuse nõuu pääle republiigiks ehk wabadriigiks. Kuninga nimigi kautati ära: keegi ei tahtnud ega tohtinud temast sõna lausuda. Tarquinius aga ei wõinud oma jalgagi üle Rooma raja tõsta, ei tema ise ega ta sugulased.
Teine piir: Wabadriik.
I. Järk: Patrizide walitsus.
§ 53. Riigiwalitsus ja kord.
Walitsus.1. Kuninga asemelle pandi kaks konsulit walitsema, kes muist kuninglikku wõimust oma kätte saiwad; muist wõimust läks rahwakogu kätte. Muidu aga tõsteti Serviuse seadus jälle jalale, kuid selle wahega, et üksi patrizidelle konsuli ja muude ammetite auu osaks anti: plebejidel ep olnud häält ega õigust. Seega oli Rooma republiik hakatuses aristokratia põhja pääl. Esimesed konsulid oliwad Brutus ja Kollatinus, Lukretia mees.
Konsul.2. Konsulid waliti ühe aasta pääle: senat andis rahwakogule teada, keda kõlbawaks arwas, rahwas walis. Konsulid oliwad rahwakogus eesistnikud, kutsusiwad sellesama kui ka senati kokku, kui waja oli, wõisiwad sääl iga tahes kõnet pidada. Kohtuniku ammet oli esiti ka nende käes. Sõja ajal oli nende wõimus suur: sääl oli neil woli elu ja surma üle. Kui ammeti aeg möödas oli, pidi konsul oma töödest ning tegemistest aru andma, ning, kui ta ülekohut oli teinud, wõis teda nüüd kohtu ette kutsuda.
Senat.3. Senat oli nagu republiigi hing. Tema walwas walitsuse ja jumalateenistuse üle, temal oli õigus seadusi walmis teha ja rahwalle teada anda; wastawõtmine aga oli rahwakogu asi. Mis
