siis annawad nad wihma. Taewas sinab su pää kohal, aga mine katsu teda leida. Ainult tühjus haigutab sulle wastu. Huultele tekkib sulle naeratus, aga silmis seisawad pisarad. Olete seda näinud? Ei? Noh, siis heitke maha ja lamage, tehke, nagu poleks teil jõudu ega hinge. Wõi minge mere äärde ja kirjutage kiwi otsas istudes laulusid, mida te omale hingealtarile tahaksite wiia, aga selle asemel pistate nad Katale peosse ning see loeb ja naerab, naerab ja loeb. Aga kellel on sellega asja? Doktor Kalamaal? Tema ei tunne ju Katat, kuigi ta temaga tuttaw on…
Südaöö oli mööda, kui Robert mere äärde läks. See oli waikne ja tume. Siin ja sääl liikus wäike wirwendus ja kiwide ümber loksus harw laine, nagu pööraks keegi sääl teist külge, et weel rahulikumalt edasi uinuda. Hämarik oli nukralt unewoodisse läinud, wäsinult igatsust kaasa wõttes. Kaua oli ta ehawalgel merepinnal mänginud, teda ajawiiteks kõiksuguste wärwidega ilustanud ja Koitu oodanud, aga see ei tulnud ega tulnud. Ja kui ta wiimaks rutates läbi ilma libises, kattis ta merd tõmmuka, peaaegu musta looriga, sest asjata otsis ta Hämarikku. Millal näewad nad jälle üks-
102
