teist? Ikka warem läheb Hämarik nukralt õhtul magama, ikka hiljem tõuseb Koit kurwalt hommikul unewoodist. See on kõige ilusam sinfonia suremata armastuse igawesest igatsusest. Aga see sinfonia on alles kirjutamata ja see armastus alles tundmata. Siiski tahaks mere ääres istuja helilooja olla, tahaks Koidust ja Hämarikust kokkukõlade kaudu jutustada. Ta tahaks esimesest armuwärinast pääle hakata, mida mõistusewõrk ei püüa, ja tahaks seda wärinat suureks, wõimsaks hõiskehüüdeks kaswada lasta, mis rõkates läbi ilmaruumi lendaks. Kõik seisataks ja kuulataks ning tõttaks maa pääle. Ka Koit ja Hämarik ise peaksiwad seda kuulma. Nõnda tuleksiwad nad taewast maha, istuksiwad inimeste wiisil mere äärde kiwi otsa ja waataksiwad nukral meelel kaugele. Meri ehiks end, jumalaid jälle maa pääl nähes, rõõmul imeliste helkidega ja päike waataks majesteetlikul säral uuesti ilma.
Noormees naeratas kibedalt: ta kirjutas midagi raamatusse. Päike oli juba kõrgel, kui ta koju läks ja magama heitis.
Läbi une kuulis ta kedagi ukse pääle koputawat, aga terwes kehas walitses niisugune poolärkwel uni ja tüdimus, et ta ennast liigutadagi ei wiitsinud. Alles kella
103
