kolme ajal tõusis Robert ülesse. Warsti oli jällegi keegi ukse taga.
„Kes sääl on?“ küsis noormees.
„Kata, ikka Kata, kes muud,“ wastas tuttaw hääl.
„Mis Te mul siin teete?“ küsis neiu tuppa astudes. „Ma ootan ja ootan, aga ei tule. Igaw hakkas. Olete näost alla jäänud. Tööd teinud?“
„Tööd, ikka tööd,“ wastas Robert. „Tõusin alles praegu magamast, olin öösel wäljas.“
„Latataa?“ naeris Kata.
„Mere ääres… kiwi otsas.“
„Luuletasite?“
Neiu naeris jällegi.
„Luuletasin.“
„Jälle minule?“
„Ikka sinule, kõik suured luuletajad laulawad sinule.“
„Kus on?“
„Silmapilk,“ ütles noormees ja kiskus raamatust lehe wälja, mida ta neiu kätte andis, kes lugema hakkas:
„Küll wäike on mu kambrio,
Weel wäiksem tema aknio,
Pää pääl mul madal lagio,
Mis mustaks teinud nõgio.
104
