rääkis, ja kui talle kõne lõpul käteplaksutamisega kiitust ning õpetaja poolt käeraputamisega südamlikku tänu awaldati, siis tundis Stern, et ka tema sellest kõigest osa saab. Ta oleks tahtnud klaasi külge lüüa ja hüüda: „Waadake, mina olen ka siin.“ Selle asemel kõlistab ta aga kella, ja kui kelner ilmub, ütleb ta walju häälega:
„Üks pudel šampanjat! Aga hääd!“ karjub ta kelnerile tagant järele.
Mõni päew pärast seda suurt silmapilku astus doktor Kalamaa üritatud näoga Sternide juurde sisse. Kui ta pruudiga üksi oli, ütles ta:
„Wabandage, et ma Teid ehk tüütama pean. Asi poleks ju nii tähtis, kui meie teistsugustes seltskondlistes oludes elaksime. Päälegi olen mina teatud põhjusmõtted omandanud ja nendele püüan ma wõimalikult truuks jääda…“
„Asi peab tõsine olema, kui nii pikk sissejuhatus tehakse,“ mõtles neiu.
„Linnas liiguwad nimelt mõnesugused jutud,“ rääkis Kalamaa edasi. „Ma olen ju kindlal arwamisel, et neil mingisugust põhja all pole ja et nad kohwitasside taga kadedusewihas oma alguse on saanud. Siiski tahaksin ma, ühe sõnaga, asja puhtaks teha.“
113
