„Mis siis räägitakse?“ küsis neiu, ja ta tundis, et tal sees wärisema hakkab.
„Räägitakse — aga ma palun asja mitte tähtsaks pidada ja ennast igasuguse ärituse eest hoida — räägitakse, et Teie kellegi üliõpilase Robert Muiduga lähemalt tuttaw olete olnud, ja kui ma ei eksi, siis on ta seesama, kellest meil mere ääres kord jutt oli…“
„See on tõsi, me olime, nõnda ütelda, koolisõbrad.“
„Lisatakse aga weel muigates juurde, et Teie tutwus õige kaugele-ulataw on olnud.“
Ah, need sõnad ja see hääletoon äritasiwad! Oleks Kalamaa neiult kui omasuguselt, kelle wastu tal usaldust ja lugupidamist on, lihtsalt küsinud, missugune see tutwus oli, siis oleks neiu kõik otsekohe ära rääkinud. Aga nüüd, kus ta selgesti aimata wõis, et Kalamaa ise juba kõik teab wõi kõigewähemalt kõike seda usub, mis ta kuulnud on, ja siiski uskumata näo teeb, enese arwamistele meelega wastu räägib, et nõnda poolsalaja neiule kallale tungida, nagu poleks tal muidu selleks julgust, kuigi ta neiu pääle kõrgelt alla waatab, — nüüd ei mõtelnudki Hedwig otsekohese wastamise
114
