pääle. Ei, ta tahtis näidata, mis ta wõib, mis ta julgeb, kuigi doktor Kalamaa tema ees seisab.
„Mis tähendab kaugele-ulataw?“ küsis neiu.
„Noh, nõnda, üle lubatud piiri.“
„Missugused on need lubatud piirid siis?“
Seda küsimist Kalamaa ei oodanud. Ta ei wastanud kohe.
„Wõi missugusid piirisid Teie silmas peate, kas omasid wõi neid, mis kohwitasside taga weetakse?“ küsis neiu.
„Selles asjas langewad minu ja haritud seltskonna piirid kokku,“ wastas Kalamaa.
„Ja selle haritud seltskonna piirid?“
„Nad nõuawad naisterahwalt puhtust, süütust, ja nüüd küsin ma Teilt Teie peigmehena, on need jutud õiged, nagu oleksite Teie nendest piiridest üle astunud?“
„Miks Te seda waremalt ei küsinud?“
„Ma pidasin seda asjataks, Teile haawawaks.“
„Nüüd pean ma seda enesele weel rohkem haawawaks, sest nüüd tunnen ma Teid paremini.“
Wiimased sõnad tuliwad Kalamaale ootamata.
„Mis see tähendab?“ küsis ta.
115
