Noormees wahtis mõttes põrandale. Kerged wärinad kippusiwad tal üle keha jooksma.
„Miks sa ei räägi? Mis sul on?“ küsis neiu.
„Ma ei tea, kuidas pääle hakata, ei mõista. Mul on tundmus, nagu peaks pime olema, nagu ei tohiks selle juures, mis ma rääkida tahan, sina mind ega mina sind näha.“
„Me wõime ju akna kinni katta,“ ütles neiu puhtasüdamliselt, ja kui noormees talle silma waatas, et aru saada, kas ta naljatab wõi tõtt räägib, siis ei jõudnud ta mingisugusele otsusele.
„Nõnda oled sa halb,“ ütles neiu natukese aja pärast, kui noormees rääkima ei hakkanud. „Seda on eemalolemine teinud. Wõi istub sul ikka weel see doktor Kalamaa pääs? Nõnda ei tohi sa olla, sa pead kõik ütlema, nõnda on kergem. Ma tulen sulle ligemale, noh nüüd. Kas ikka ei julge? Anna oma pää siia. Juuksed on sul pikemaks kaswanud, isegi habe on tärganud. Ja ikka weel ei julge sa rääkida.“
Ta sasis nooremehe pääd. Ka waremalt oli ta nõnda teinud, kui ta teda millekski ahwateleda tahtis. Neiu kätel ja sõnadel oli imeline mõju: noormees hakkas sõnu leidma. Pikkamisi, wäikeste waheaegadega
12
