tuliwad nad kuuldawale, nagu ei suudaks rääkija möödaläinud päewi, millest sõnad kõnelesiwad, rutemini meelde tuletada. Ka waremalt oli noormees neiule omast lapsepõlwest rääkinud, aga täna maalis ta nendest päewadest suutuks uue pildi. Waremalt oli säält rõõm ja naer kostnud, täna helises wõitlus ja kannatus: wõitlus iseenesega, kannatus nende rüüstawate lahingute järele, mis ta iseenese wastu kaotas.
Mida kaugemale noormees oma jutustamisega jõudis, seda kiiremalt hakkasiwad sõnad woolama. Pikkamisi wajusiwad neiu käed nooremehe pää päält ära. See istus ettepoole kõweras sohwa pääl, pani käed risti, wajutas nad kokkupitsitatud põlwede wahele, wahtis üksisilmi oma ette põrandale ja jutustas wahetpidamata. Nõnda kuulis neiu noortmeest esimest korda iseenesest rääkiwat. Kui armuta ta enese wastu oli! Kas wõis see kõik tõsi olla? Kas ei waletanud ta? Aga ei, tema hääl, terwe tema olewus ütles, et ta suu tõtt räägib.
Juba oli ta oma koolipõlwe juures linnas. Ta rääkis üksilduse tundmusest, eraldusest, iseenese hooleks jätmisest. Lapsest saadik oli ta iseeneses elanud, linnamüürid oma wõõra ümbrusega aitasiwad selleks weel
13
