„Aga sa trampisid ju jalgadega meie kiwi otsas… sa olid halb…“
„Ma igatsesin.“
„Pärast istusid sa sääl Kataga, näitasid talle rätikut.“
„Rätik ei lõhnanud enam mereweest ja siis luuletasin ma sulle laulusid.“
„Ei lõhnanud enam?“
„Ei.“
„Aga laulud?“
„Need on Kata käes.“
„Minu laulud Kata käes…“
„Jah, see oli nii imelik.“
„Mis tegi Kata nendega?“
„Ta peitis nad omale rinnale.“
„Kui hää ta on!“
Nad waikisiwad.
„Ja siis tuli mulle Beatrice meelde,“ rääkis noormees. „Kõik naised tahawad Beatriced olla, aga õnnetud, Dantesid pole ju. Sellepärast tahtsin mina Danteks saada.“
„Sina Dante?“
„Jah, on ainult lõpmata suurt igatsust waja. See suigutab sind päewal unesse ja peab sind öösises rahus ärkwel. Kõik saab siis selgeks, läbipaistwaks, siiski arusaama-
134
