taks ja saladusliseks. Hakkad sa sellest rääkima, siis kõlawad sõnad lihtsalt ja nad tungiwad teistele rinda ning sünnitawad ka sääl igatsust millegi uue, kättesaamata järele. Nii hää on teada, et sinu igatsus ka teiste igatsuseks on saanud. Aastad lähewad mööda, aeg kaob ära ja sina kaod jäädawalt ühes ajaga, aga sinu igatsus jääb ikkagi järele. Tõusewad uued inimesed, kes sind ei tunne, aga nad tunnewad su igatsust, ja nüüd näib neile, nagu tunneksiwad nad ka sind ennast. Nõnda elad sa lõpmata — omas igatsuses.“
Ja kui noormees nüüd neiu mustadesse silmadesse waatas, tema terwe näo pääl oma pilguga peatas, siis tuli talle midagi meelde ja ta hakkas lugema:
„Su nina nii imelik nüsi…“
Kui ta lõpetanud oli, küsis neiu:
„See laul on Kata käes?“
„Jah, see on tema käes.“
„Ta on aga minule?“
„Sinule.“
„Aga ta wõib ju ka Katale olla, ka temal on nüsi nina.“
„Tõsi, ta wõib ka Katale ja ka paljudele teistele olla, ta wõib kõikidele nüsininadele, kõikidele neile olla, kes tahaksiwad, et neil nüsi nina oleks. Selles seisabki igatsuse
135
