„Kahekesi hüüame me sinu järele.“
„Jätke mind mu igatsuse juurde.“
„Nii pean ma üksi…“
„Te lähete kahekesi ja mina jään üksi maha.“
„Nad rööwiwad minult ju mu lapse.“
„Mis puutub see minusse.“
„Aga ta on ju ka sinu laps.“
„Meestel ei ole lapsi ja lastel on ainult emad. Ka minul oli ema, aga kes wõib mu isa nimetada, kui ta eksida ei taha.“
Nooremehe näole ilmus mõru naeratus.
„Tema ei ole minusse puutunud, ainult sina.“
„Kes tema?“
„Doktor Kalamaa.“
„Seda wõin ma ainult uskuda, mitte teada.“
„Ja sa ei usu mind?“
„Usu pääle ei ehitata midagi, seda teadsime juba siis, kui me weel kahekesi koos olime.“
„Robert!“
Noormees waikis. Neiu waatas walusal lootuseta pilgul tema pääle ja ütles siis waikselt:
„Jumalaga, Dante!“
Ta hääles kõlas pilkamine ja piin.
„Jumalaga, Beatrice,“ wastas noormees.
137
