suurus, et ta kõikidele peab olema, et kõik teda omaks peawad ja et kõik igatsema hakkawad.“
Nad waikisiwad jälle.
„Kui ilus see on,“ rääkis neiu unistades. „Kõik loewad ja kõik mõtlewad, et see neile on.“
„Kõik mõtlewad, et see nende eneste igatsus on, mida keegi kogemata kombel üles äratanud, ja nõnda täidab igatsus terwe ilma. Aga ilm jääb päew-päewalt wäiksemaks ja nõnda wähenewad ka igatsused. Wiimaks pole enam ühtegi igatsust, ja siis ei luuletata enam laulusid.“
„Sa oled kurb.“
„Ma igatsen.“
„Tule minuga, siis kaob igatsus.“
„Ei, ma jään ja igatsen.“
„Aga tema ootab sind, tema hüüab, igatseb sinu järele.“
„Ah ja! Me oleme ju kolmekesi, me oleme ju isa ja ema. Aga nõnda kaob igatsus, juba kahekesi kaob ta.“
„Tuleb uus igatsus.“
„Ma ei taha uut. Jäta mind, Hedwig, ole hää, jäta mind! Te olete kahekesi, mispärast hüüate minu järele. Kahekesi kaowad ju kõik igatsused.“
136
