Lehekülg:Üle piiri Tammsaare 1910.djvu/146

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Noormees oli puruwäsinud, kui ta koju jõudis. Järgmisel hommikul tundis ta rinnas wärsket elu. Ta pani ennast riidesse ja läks Hedwigi poole.

„Minu tütar on haiglane, ta ei wõta kedagi wastu,“ ütles wana Stern ukse wahelt Robertile. „Päälegi ootab ta kutsutud wõõrast,“ lisas ta juurde ja lõi ukse nooremehe nina ees kinni. See seisis weel natuke aega ja läks siis pikkamisi uulitsale. Jõuetult langesiwad tal käed kõrwale. Alles tüki aja pärast tuli ta koju. Pääs oli töötamine seisma jäänud. Wahel harwa hulkus sääl mõni unine mõte, nagu tahaks ta öelda: „Ma wõin ju ometi siin käia, kes tohib mulle seda keelata, see on ju üliõpilase pää.“

Natukese aja pärast läks aga Robert uuesti wälja: ta sammus teist korda Hedwigi poole. Tuul oli kangemaks läinud. Kiusakalt pildus ta uulitsalt üles kistud tolmu silma.


146