„Ma palun endist wiisi,“ lisas Kalamaa juurde: „Tulge mulle naiseks. Ma ei saa teisiti, ma tahan Teid, mis oleks mu elu ilma Teieta.“
Nendes sõnades wärises tundmus. Seda kõla polnud Hedwig Kalamaa hääles weel kunagi tähele pannud, ja sellest uuest kõlast hoowas neiusse midagi üle, mida neiu praegusel silmapilgul küll ei tahtnud, mis aga siiski tema silmis sooja helgi särama lõi. Seda nähes tahtis doktor midagi ütelda, kuid neiu jõudis temast küsimisega ette:
„Aga laps?“
„See saab meie lapseks.“
„Ja tema isa?“
„Mina olen talle isaks ja ta ei saa kunagi teada, et tal teist isa olla wõiks.“
„Mul pole selleks õigust, ma pean enne pärisisaga rääkima.“
„Õigust… On siis selleks õigust waja? Tema ei wõtnud ju Teid wastu, ja sellest on küll.“
„Ma pean temaga siiski rääkima, muidu wõiks ta arwata, et me esimesest plaanist kinni oleme pidanud.“
„Seda parem meile ja lapsele. Hää oleks, kui me ka Teie isa ja tädi arwamisele wõiksime wiia, nagu oleks see meie laps.
152
