Ta hääles kõlas sügaw walu.
„Selle wastu, ma armastan sind nii wäga. Ainult sinule wõisin ma seda kõik rääkida ja ennast niisugusena näidata, nagu ma tõepoolest olen. Ma pidasin sind kalliks ja sellepärast unustasin oma uhkuse.“
„Ei, ei! Sa ei armasta mind mitte! Ma tunnen seda. Kui ma sulle tõesti midagi oleksin, siis poleksid sa mulle niisuguste mõtetega kunagi lähenenud. Ma olen sind kui iseennast usaldanud, pole sinu juures midagi kartnud, aga nüüd saab see teisiti olema. Sa purustasid kõik, mis ilus oli.“
Ja hirmunult nihutas neiu ennast noorestmehest eemale.
„Sa lähed minust eemale, hakkad mind kui pidalitõbist kartma… Ennem suudan ma omale tüki nööri wõi külma tina leida, kui sind sinu tahtmise wastu sõrmeotsagagi puutuda. Usud sa mind?“
„Ma usun ju, kui sa ütled, aga endist wiisi ei saa ma wististi enam kunagi sinu pääle waadata. Mispärast oled sa niisugune!“
„Mispärast…“ kordas noormees. „Mis pidin ma siis tegema? Pidin ma naeratawa arsti nõuandmist kuulda wõtma wõi pidin ma lapsepõlwe tagasi langema? Kui ma siis sinu juurde oleksin tulnud, siis poleksin
20
