ma „niisugune“ olnud ja siis ei oleks sa ennast minust eemale nihutanud, sest siis oleksid sa minu armastuse sisse uskunud, ning meie kõige ilusamad päewad, mis ma täna purustasin, oleksiwad edasi kestnud? Nõnda ei wõi ometi sina mõtelda, nõnda mõtlewad teised. See oli mul ainukene lootus. Ma uskusin, et kui ka kõik minu eest pelgu jookseksiwad, sina ometi minu juurde jääd, sest sina mõistad mind. Aga nüüd näib, nagu oleksin ma mägedele ja orgudele karjunud, kust ainult wastukaja osutusi huikab. Need on need mäed, mis meie naistele mehi peawad kaswatama, ja meestele süüta naisi hoidma. Ja pole mingisugust peastmist! Wõi ehk on, aga ma ei tea teed. Miskisuguse tee saan ma siiski leidma, aga sinust ei taha ma siis enam midagi teada. Mis oleks mul sinuga tegemist, kui mu piinad ja wõitlused sulle ükskõik on…“
„Mitte enam,“ palus neiu ja wõttis nooremehe käest kinni. „Sa oled täna uus ja hirmus.“
Noormees waatas neiule silmi: säält woolasiwad pisarad keelmata, püsimata. Need jutustasiwad waiksest walust. Robert wahtis tükk aega nendesse märgadesse sil-
21
