kõrge ja järsu mäe otsas ja ükski ei kuule su hüüet wõi kes kuulewad, need ei julge läheneda…“
„Ja sina ise olid nende argade seas.“
„Aga nüüd olen ma ju siin.“
Noormees suudleb ikka weel neiu käsa. Sääl juures tundub mõlemile, et räägitud sõnad nii wähe ütlewad. Waikimine on mõtterikkam. Waja ainult üksteise lähedal olla, üksteist puutuda, see on kõige ilusam luule, kõige kõlawam muusika. See lepitab kõik, lunastab kõik. Ununeb aeg. Silmapilk loob igawiku ja igawik muutub silmapilguks…
Kui nad enne lahkumist üksteise najale toetades aknast alla merele waatasiwad, millesse punetaw päike ööseks suplema läks, siis näis seda loodusepilti täna iseäralik helk katwat. Ei, ei! Niisugusena polnud nad merd ja päikest weel kunagi näinud.
„Pilwed on nii punased,“ sõnas Hedwig.
„Rahwas ütleb, et see tuult tähendab,“ lausus Robert wastu.
Nad waikisiwad.
„Purjed muutuwad mustaks,“ ütles neiu natukese aja pärast.
„Õhtu on.“
Nad surusiwad endid üksteisele weel lähemale.
41
