„Meri muutub määratuks, saared kaowad öö widewikusse,“ rääkis noormees nagu iseenesele.
„Aga pilwed punawad ikka weel,“ wastas neiu niisama.
„Ja tuul puhub.“
Nad waatasiwad üksteisele silma ja tundsiwad, nagu asuks nende rinda kurbtus. See pole ka kurbtus, waid midagi pakitsewat, mis walu teeb ja mida sa siiski ihaldad. Oleksid nagu lõpmata palju andeks andnud ja kahetsed, et sul enam midagi andeks anda pole. Tühja hingega seisad sa. Nii hää on, kui sääl midagi pakitseb ja täitmist ootab: see sünnitab igatsusi, äratab tahtmisi. On aga kõik täidetud, siis tunned, et kõige täitmine — põhjani tühjendamine on. See tundmus saab ääretuks, nagu liuglewaid laewu õõtsutaw meri. Tuhandest küljest wõid käed wälja sirutada, aga igalt poolt haigutab sulle tühjus wastu.
„Tuled sa jälle?“ küsis noormees lahkumisel.
„Ma tulen,“ wastas neiu.
Ja kõwasti wõtsiwad nad üksteise ümbert kinni, nagu ihkaksiwad nad omi sõnu kinnitada.
42
