„Nojah, kui kõik kindel oleks, pole muud kui wõta küünarpuu ja mõõda.“
Ilm tõusis ilma järele ja kadus. Aga kõigist nendest näis midagi järele jääwat, mis üheks terweks kokku walgus. Nime tal ei ole — enne sündimist ei ristita ju lapsi, — kuid temas on midagi algupärast. Sellepärast armastab teda Robert. Olgugi wäike ja inetu, ta on siiski tema oma. Ja ta rääkis omast nimeta unistuse-ilmast neiule.
„Midagi suurt ja ilusat peab leidma,“ wastas see.
„Meil on ju kõik nii wäike ja wärwita.“
Aga Hedwig unistas siiski suurest ja ilusast. Ja kõige ilusam on see, kui weel midagi leidub, mille ees sa ennast alanduses paenutama pead. Sa oled suur ja tugew, kõik imestawad sinu jõudu, aga elada maksab ainult siis, kui keegi sind naeratades kokku wõib suruda, sulle näidata, et sa omas suuruses wäikene oled. Aga sõnades ei osanud Hedwig sellele kuju anda. Ta tundis ainult, ja waimustuses särasiwad ta silmad.
„Me peame üheskoos ehitama, siis tuleb midagi suurt ja ilusat,“ ütles kord noormees.
„Aga kui me lahku läheme?“ küsis neiu.
„Kuidas lahku?“ küsis noormees wastu, nagu ei saaks ta aru, mis neiu mõtleb.
44
