„Lihtsalt lahku, näituseks, mina lähen mehele wõi sina wõtad naise.“
„Ma ei wõta ju.“
„Aga kui mina mehele lähen, mis siis?“
„Ega sa ei lähe ju.“
„Aga kui ma siiski lähen,“ ütles neiu kiuslikult, ja korraga sai Robertile selgeks, et see wõimalik on. Mis keelaks teda minemast. Ja nooremehe ette kerkis doktor Kalamaa naerataw kuju, kuna neiu silmist äraandew mõte ühes juba waremalt peituwa ja kawalasti warjatud tundmusega wastu helkis, mis sellest räägib, et Hedwig hingega ammugi kellegi teise oma on.
„Ma ei tea, mis ma siis teeksin,“ wastas noormees.
„Aga ma tahaksin teada.“
„Uudishimu pärast?“
„Olgugi ainult uudishimu pärast.“
„Noh, mine mehele, eks sa siis näe,“ wastas noormees tõsiselt.
Neiu naeris.
„Sa hakkad juba uskuma, et ma tõepoolest lähen,“ ütles ta.
„Kes sind teab, sul on mõnikord arusaamata tujud. Unistad ilusast ja suurest, nagu oleks ilmas midagi ilusat wõi suurt.“
„On jälle, peab olema.“
45
