„Huwitab sind doktor Kalamaa käekäik?“ küsis ta.
„Ja… nii, nii.“
„Eila käisime mere ääres, Neero oli ka…“ hakkas Hedwig elawamalt.
„Neero?“ küsis Robert wahele.
„Nojah Neero, doktor Kalamaa koer. Ta on wäga naljakas. Ja tark on ta! Päris inimese silmad, kui ta waatab.“
„Silmist on koerad ikka inimese moodi, ainult magawad omal wiisil: kõweras, keras, nina tagumiste jalgade wahel,“ tähendas Robert tõsiselt, mille pääle Hedwig naerma hakkas ja nagu walusalt puudutatult ütles:
„Sinuga on wõimata rääkida.“
„Eks siis laula.“
Neiu naeratas jällegi.
„Kord olnud üks neiu Neero pääle kade,“ rääkis ta siis. „Ta arwanud, et doktor Kalamaa koera rohkem armastab kui teda.“
„Seda ilusat juttu soowitan kõikidele neidudele päheõppimiseks.“
„Sina ole wait wõi räägi mis sa tahad, aga doktor Kalamaa on wäga huwitaw ja naljakas, papale meeldib ta wäga.“
„Kui mamma elaks, siis meeldiks ta temale weel rohkem.“
52
