Jälle rebenes jutulõng. Nooremehe silmis wärises piin, neiu waates haigutas igawus. Ta tundis, et temas midagi mureneb, pudeneb, kaob. Rinnas liigub uus elu, mis kaugele ja kõrgele kutsub. On selles ehk doktor Kalamaa süüdi? Mispärast siis just tema? Aga siiski — temast räägitakse igal pool. Isegi linna pimedamatesse urgastesse on tema nimi tunginud: waesed, keda ta iga nädal üks kord maksuta wastu wõtab, on ta sinna kandnud. Mammad naeratawad teda nähes, tütred suruwad punastusi ja ohkeid tagasi. Ka Hedwig tundis iseäralist pitsitust rinnas, kui ta ühel häätegewaks otstarbeks toimepandud pidul, kus Kalamaast kõik waimustatud oliwad, tema kõrwal läbi saali wõis sammuda, kuna kõikide silmad neid saatsiwad. Robert, kes seina ääres istus, näis suutuks ununenud olewat, ja kui Hedwig temaga pärast juttu ajas, siis pidi ta imestama, kui igawad ja waimuta nooredmehed mõnikord wõiwad olla. Seda ei suuda kunagi unustada, nagu ka see meelest ei lähe, kuidas ümberseisjate tädide ja emade silmad wälkusiwad ja neidude pilgud nõretasiwad. Juba ainult see maksab midagi. Kõik soowiwad sulle müristamist ja wälku, aga sina teed, nagu oleks mõni tasakesti
53
