kopikatki rohusedeli eest. Aga rohu eest tahetakse raha, ütles teine, et aptegist muidu ei anta.“
Jällegi Kalamaa! Ja ta aitas seda eite, kes temale Jumala õnnistust palub, aga tema, Robert, ei maksa talle oma pesurahagi ära. Ta teeb ainult nukra näo ja waatab wabandawal pilgul pesunaisele silma, kust talle wastu näib helkiwat: „Nooreherra wilistab selle pääle.“
„Kui palju rohud maksawad?“ küsis Robert.
„Ei tea, aga doktori herra arwas, et nii umbes wiis-, kuuskümmend kopikat.“
„Nii palju mul ei ole,“ rääkis Robert. Ta otsis kõik omad taskud läbi, korjas kõik kopikad kokku, waatas kord rahakottigi, kuid see oli täiesti tühi. Ka pesunaist käskis ta oma rahakotti waadata, et selle tühjust tõendada. Üleüldse korjas ta omadest taskutest kakskümmend kolm kopikat kokku.
„Rohkem ei ole hinge taga, pöörake wõi mu jalad taewa poole,“ ütles ta siis ja tahtis juurde lisada: „Aga oodake wiis, kuus aastat, siis kirjutan ma Teile ise rohusedeli ja annan Teile ka raha, millega Te aptegist rohtu wõite osta. Ainult wiis, kuus aastat, siis olen ka mina doktor…“ Aga ta sai
67
