tanud oda nooremehe rinda. Mis ta küll oleks andnud, kui ta küüraka eide silmist umbusalduse oleks wõinud ära pühkida!
Sel silmapilgul pööras pesunaine ukse päält tagasi ja rääkis:
„Nooreherra ütles, et ta waeste inimeste lastele tundisid annab, kas Te ei wõiks ka minu poissi natuke õpetada, kui ta terweks saab, tal on nii hää arusaamine, terased silmad, tahaks nii kangesti õppida.“
Uus waluhoog käis nooremehe rinnast läbi. Tähendab — pesunaine kardab, et tema, Robert, pesuraha üleüldse ära maksta ei taha, ja nüüd loodab ta poega lasta tundidega wõla tasa teenida. Poeg on muidugi nüripää, ei saa millestki aru, näitab sõrmega tähe pääle ja piilub ise läbi akna wälja. Ja tema, üliõpilane, peab oma kallist aega selle poisi juures waewa nähes raiskama. Teised on ta kõik ära saatnud, nüüd peab ta selle omale ristiks kaela wõtma. Ja ta tahtis pesunaisele näkku karjuda:
„Wale, kõik on wale! Ma ei anna kellegile tundisid, ei tahagi anda, ei mõistagi anda, sest ma pole midagi õppinud ja ei mõista ka midagi! Mul on walus, et see nõnda on, siiski pean ma seda Teile, armas pesunaine, ütlema. Nüüd wõite mind uskuda,
69
