nüüd ei waleta ma. Wõi ei usu Teie ka seda? Aga ma andsin ju omad wiimased kopikad Te kätte ja omade silmadega nägite, et mul kulunud rahakotis enam krossigi ei olnud. Ehk kui ma Teie wastu otsekohene tahan olla, siis teadke: mu rahakott ei peagi raha, ta on ammugi juba õmblustest lahti läinud. Ühes sahtlis seisab ainult pisitillukene pilt ja wäike walge nööp ning muud midagi. Aga Te ehk tahaksite teada, mis nööp see on? Ma wõin ainult ühte ütelda: ta ei hiilga mitte. Teie ei usu? Olen ma siis tõepoolest nuuskur, nagu Hedwig doktor Kalamaale mere ääres kiwi otsas istudes seletab? Aga siis oleks mul ju raha, ja rahakott oleks uus, suur ning kui Te tema sahtlitest pilta leiaksite, siis oleks neil piltidel hoopis teine otstarb kui minu pisitillukesel.“
Nõnda mõtles noormees, kui ta pesunaisele wastas:
„Oh ja! Miks mitte! Saatke aga poiss siia, wäga häämeelega.“
„Kui hää nooreherra on! Suur tänu, aitäh! Nüüd pole talle rohtu tarwiski, rohusedel wõib teiseks korraks jääda, ta saab juba sellest rõõmust terweks, et ta Teie
70
