rääkis ta wäsimatalt ning tõi omade seletuste põhjendamiseks igast teadusewallast uusi tõendusi. Ta tegi seda julgesti, peaaegu mõtlemata, sest neiu poolt ei kartnud ta tõenduste ümberlükkamist. Talle oli neiu kangekaelsus ootamata, aga ta trööstis ennast selle noorusega: noorus on paenduw. Sellepärast arwas ka Kalamaa, et ainult noored neiud naisteks kõlbawad. Pagan wõtku neid wanemaid, neil on juba omad waated, maitsed, tahtmised. Kõige täielikum naine on aga see, kes oma mehe waadetes täiusetippu näeb ja kes ilma ja inimeste üle nende seisukohalt otsustab. Ja kõige täielikum kultur on see, kus niisugusid naisi wõimalikult palju on. Siin on see salawedru, mis antikkulturi meile weel praegu kättesaamataks teeb.
Hedwig ei näinud selles esimeses kokkupõrkamises midagi iseäralikku. Robertiga oli ta mõnikord peaaegu karwupidi kokku läinud, kui iseseiswuse põhjusmõtete wõi wääramata looduseseaduste päästmine seda nõudis. Koju jõudes jutustas neiu omast sõnawahetusest tädile.
„Ja millega see lõppes?“ küsis Anna.
„Mitte millegagi. Tema rääkis, mina waikisin.“
94
