ja tungisid kotta. Võideldes ja iga sammu maad verega müües taganesid kahanenud kaitsjad kojast saali, mis juba naisi ja lapsi pooleldi täis oli.
Tasuja tahtis parajasti jalga lossitrepile tõsta, kui üksik ratsamees tuhatnelja lossiväravast sisse kihutas.
„Tasuja, Tasuja!“ hüüdis ta juba eemalt.
Tasuja pööras silmad nähtava ärevuseta sinnapoole ja küsis:
„Mis sõnumeid sa tood?“
„Mina tulen otse Tallinna poolt,“ pajatas ratsanik lõõtsutades. „Landmeister on kõige väega äkki meie kallale tulnud… ja meie mehed on hädas…“
„Kas peavad veel vastu?“
„Jah, aga paluvad sind appi, lahing on kibe.“
„Ma tulen,“ vastas Tasuja rahuga, „aga enne pean siin asja lõpetama.“
Ta tormas trepist üles — saali.
Siin panid sakslased, värisevate naiste ja laste ette müüri luues, viimse jõuga vastu. Rüütel Kuuno võitles kui lõvi, ka Oodo oli oma uimastusest toibunud ja raius kui meeletu enese ümber. Võitlejad komistasid iga silmapilk surnukehade üle, voolav veri leotas põranda libedaks. Sõjariistade kõlin, surmavate hoopide tumedad mütsud, sajatamine, oigamine, naiste palved ja laste hale vingumine — kõik see möll sünnitas koledat kohinat, seda tormikohinat, millele kõige sügavam vaikus — surmavaikus järgneb.
Tasuja tungis oma meeste vahelt läbi, kes tema tulekut hõisates tervitasid. Ka Oodo nägi teda kohe.
