„Siia, verine vari!“ karjus ta Tasujale vastu. „Näita, kas oled surematu!“
„Kui ise tahad?“ kostis Tasuja ja ta tardunud nägu ilmutas jälle ärkavat elu. „Olgu siis surm minu käe läbi sulle kergeks nuhtluseks minu isa tapmise eest!“
Nende mõõgad kõlisesid kokku.
„Jaanus!“ kiljatas Emiilia.
Aga juba välkus Tasuja mõõk lennul ja vajus siis otse vastase südamesse. Oodo langes hingetult rüütel Kuuno jalgade ette maha, kes talle asjatult appi tõttas.
„Üks ohver on langenud — nüüd langegu teine!“ ümises Tasuja ja kippus Kuuno kallale. Seal langes Emiilia põlvili.
„Jaanus, halasta, halasta!“ kiljatas ta, Tasuja põlvede ümbert kinni hakates.
See ootamatu juhtumus pani silmapilguks kõik kära vaikima. Surmavad käed puhkasid, kõik silmad vahtisid Tasuja poole, kes liikumatult seisma oli jäänud.
„Halasta?“ kordas ta karedalt. „Kes halastas minu vaese isa peale, kui ta haisvas keldris elusalt mädanes?“
„Sa oled ohvri saanud,“ vastas neiu paludes, „ainsa süüdlase oled sa praegu surmanud. Heida armu ilmsüütu peale!“
„Kas see on süütu, kes minu vendade verd valab?“
„Siis tõuka oma mõõk ka minu rinda, halastamatu inimene!“ kisendas Emiilia meelt heites. „Ma kahetsen meie noorpõlve-sõprust — esimest korda. See on minu peigmees… Ma armastan teda, nagu ma sind põlgan ja vihkan.“
118
