Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/20

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


konna lõbusaks ajaviiteks kunsttükke tegema. Ta oli kõrgesti koolitatud koer ja mõistis säherdusi vigureid teha, et uued sõbrad endale pisted kõhtu naersid ja Tarapita loojat kiitsid, kes teda nii tähtsate annetega oli ehtinud.

Kuid tema nimi ei olnud sugugi Jaanusele meelepärane. Tema, kes veel Vahuri juttudest eestlaste vanade jumalate lugu mäletas, pidas seda nime õigusega taevataadi Taara teotamiseks ja päris aru, kes koera sedaviisi oli nimetanud.

„Tarapita nimi oli enne Tölp,“ seletas Oodo naerdes, „aga et ta nii osav ja tark oli, häbenesime teda nii hüüda ja tahtsime talle õige hiilgava nime panna. Et aga meie oma tarkus ei ulatunud, küsisime kupjalt nõu, ja tema ütles: „Ma mäletan, et talupojad endises ebausus oma peajumalat „Taaraks“ kutsusid ja teda praegu veel salaja austavad. Pange Tölbile nüüd talupoegade hirmuks nimi „Tarapita“, sest saksa keeles öeldakse „Taara“ asemel „Tarapita“.“ Ja sestsaadik hüüame Tölpi Tarapitaks.“

„Kes see kubjas on?“ küsis Jaanus.

„Kes ta on? Eks ta ole meie kubjas.“

„Ei, ma küsin, mis mees ta on — maamees või saks?“

„Tont teda teab! Vist mõni värdjas. Ta ise räägib veidrat keelt, ütleb „Pauerunt“, kus peab olema „Bauerhund“, ja kirub: „Hah, tu teivel! Hah, tu teivel!““

Jaanus ei lausunud selle peale midagi, aga ta ei hüüdnud Tarapitat kordagi nimepidi ja tõmbas kulmu kortsu, kui teised teda nimetasid.

Oodo ei pannud seda tähelegi. Ta oli koera südamesõber ja mängis temaga nagu oma ven-

20