Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/21

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


naga. Nad ajasid teineteist taga, võitlesid rind rinna vastu, veeretasid end kaisus maas, lõid kukerkuuti ja tegid muid narritempe. Kord ajas Oodo enese pea peale püsti, sirutas jalad laiali ja hüüdis:

„Hüppa, Tarapita!“

Ja Tarapita sirge ning sitke keha lendas kui nool ta jalge vahelt läbi.

„Katsu sina sedasama,“ ütles Oodo Jaanusele.

Jaanus seadis enese pea peale, ajas jalad laiali ja hüüdis:

„Hüppa, Tölp!“

Aga Tölp-Tarapita pistis keele pikalt suust välja, otsa ussikeerdudel liigutades, pilgutas altkulmu kollaseid silmi peremehe poole ja läks põõsa taha.

Jaanus kohendas oma keha jälle loomulikku seisu.

„Ahaa!“ naeris Oodo. „Tarapita pahandab „Tölbi“ üle. Miks sa „Tarapita“ ei hüüdnud? Tule siia, Tarapita!“

Tarapita ilmus saba liputades põõsa tagant. Poiss ja koer heitsid selili maha, Tarapita ajas neli jalga sirukile, pigistas silmad kinni ja näis sügavasti uinuvat. Korraga sosistas Oodo: „Kass tuleb!“ — ja koer pühkis kui tuisk ja tolm minema, noor rüütel tagantjärele.

Kui Oodo ja koer olid läinud, ütles Jaanus tasakesi Emmile, kes kuskilt lehelt lepatriinu oli tabanud ja seda oma valgete sõrmekeste vahel patseerida laskis:

„Nüüd pean ma hoovi minema. Isa vahest otsib juba.“

21