Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/23

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


mu püksid peaaegu lõhki kiskunud, kanz fi heine alte Sack! Hah tu teivel! Hah tu-u teivel!“

„Oh, Tarapita, kuldne Tarapita!“ karjus Oodo naeru vahel. „Omaenese ristiisa hõlma krapsti kinni — ha-ha-haa… hah tu teivel, hah tu teivel!“

Jaanus silmitses seda meest, keda ta esimest korda nägi, ja tundis, et äkiline arusaamatu viha ta südant täitis. Talle tundus, nagu peaks ta käega selle inimese rinnust kinni hakkama ja talle „lurjus“ näkku hüüdma. Kuid ka kubjas luuras altkulmu tema poole, ja kui nad läbi aiavärava hoovi astusid, küsis ta tasakesi Oodolt: „Kes see junkur on?“

„Jah, kes ta on?“ kordas Oodo ja imestas ise, et tal veel kordagi meelde ei olnud tulnud oma uue sõbra nime järele küsida.

„Kuule, mis su nimi on?“ küsis ta nüüd, kui nad üle hoovi lossitrepi poole sammusid.

„Minu nimi on Jaanus,“ oli vastus.

„Kelle poeg sa siis oled?“ küsis kubjas ootamatu julgusega.

Jaanus tegi, nagu poleks ta kupja küsimust kuulnudki. Kupja hääl oli talle vastumeelt.

„Kas kuuled, ma küsin, kes sa oled ja mis sa siit otsid?“ kordas kubjas uuesti. Jaanuse talupoja laadi nimi ja see, et noorhärra teda veel ei tundnudki, andis häbemata inimesele korraga julgust. Kes teab, kas ta seegi kord oleks vastust saanud, kuid lähemal silmapilgul vihises Oodo koerapiits õhus ja laksatas kupja pihale.

„Kuidas julged sina, koer, minu sõbraga sedaviisi rääkida?“ käratas Oodo näost lõkendades.

„Ai, ai, kust mina seda teadsin, et ta noorhärra

23