Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/22

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


Emmi pigistas õrnalt pihu kinni, nii et lepatriinu vangi jäi, vaatas kahetsedes Jaanusele otsa ja tahtis midagi öelda. Aga sel silmapilgul tormas Tarapita põõsa tagant välja ja tõukas nii tölbilt tütarlapse käe külge, et pihk lahti läks ja lepatriinu rohu sisse kukkus.

„Oh sa rumal Tölp!“ hüüdis Emmi ja vaatas naeratades Jaanuse otsa. Laste silmad juhtusid vastastikku. Poisi süda ütles silmade kaudu umbes seda: „Pagana tark tüdruk! Ja kui hea, ja lahke, ja ilus, ja armas, ja…“

Aiavärav kriiksus ja kubjas, lossihärra laste nimesid hüüdes, tuli nähtavale. Oodo ja Tarapita pistsid võidu värava poole jooksu. Siin näitas Tarapita selgesti, palju ta Emmi noomimisest — meelt parandada ja viisakas olla — pidas. Oodol tuli hullus tujus mõttesse oma neljajalgset venda kupja peale ässitada, mispeale Tarapita paukuvalt haukudes ja edasi-tagasi hüpates vaest meest piirama hakkas. See tõrjus koera käte ja jalgadega eemale, pööras ning väänas oma kuivetanud keha naljakal viisil, kraaksus, kähvis mitu korda „uist! uist!“ — aga kus kuri vaenlane kuulab! Krauh! — ja ülbe looma hambais kõigub hõlmatükk, millega ta uhkesti, nagu sõjamees võidu järel, peremehe poole traavib. See aga hoiab kõhtu naeru pärast, hoolimata Emmi noomimisest, kes Jaanusega koos oli ka sinna jõudnud.

Kubjas katsus haleda näoga oma katkenud kuuehõlma ja vingus: „Tarapitale oleks tõesti taplemist vaja (tema altkulmu koera poole luuriv pilk ütles: „Küll ma su kaela murraksin, hundisööt!“), näe nüüd, mis ta tegi! Hõlm puru! Kanz fei jereisst! Miks noorhärrad ei keelanud, ta oleks

22