Lehekülg:Ajaloolised jutustused. Bornhöhe.djvu/233

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.


lase poole, kes teistest pisut tõsisem näis olevat. „Sina oled tuntud peanorutaja, ja pealegi oled sa ilusa Agnese pärast minu peale kangesti kade. See teeb mulle haiget, aga ma ei või parata, et Agnes sind ei tahtnud.“

„Tasa, tasa, junkur Hans von Risbiter,“ kostis Delvig pilkavalt naeratades. „Võib küll olla, et Agnes von Mönnikhusen mind ei tahtnud, aga kas ta sellepärast sind nii väga himustab, on vähemasti kahtlane. Esiotsa on ainult niipalju kindel, et Agnese isa sind oma väimeheks tahab võtta.“

„Selleks on tal ka põhjust,“ kiitis Risbiter. „See olin mina, kes oma käega Põltsamaal kuningas Magnuse riiginõuniku ja Mönnikhuseni verivaenlase Fahrensbachi vangi võttis.“

„Kange tegu, vana rauka sängist välja kiskuda!“ pilkas Delvig. „Minu suur hagijas Diana oleks sellega vist veel paremini toime saanud.“

Need sõnad tegid kaaslastele tuska.

„Ära puutu rüütli au külge, Delvig,“ noomis junkur Gilsen.

„See ei ole õige, Mönnikhuseni väimehe ja koera nime korraga suhu võtta,“ nurises junkur Aderkas.

„Paned sa mind oma koeraga kõrvu?“ küsis Risbiter ähvardades.

„Oh ei,“ naeratas Delvig, „ma pean oma Dianast nii suurt lugu, et teda — kellegi vastu ei vahetaks.“

„Kisud sa riidu?“ hüüdis Risbiter. „Ära unusta, Delvig, et mul mõõk kaasas on!“

„Siis tarvita seda parajal paigal!“ kostis Delvig kärsitult. „Ma ütlen veel üks kord: oma Põltsamaa vägiteo pärast ei ole sa veel ammugi